Kevadet püüdmas.

Ei ole ammu saanud kaamerat kätte võtta, et minna ja pildistada. Tõttöelda, ega ei ole olnud ka mingit tahtmist seda teha. See lõputu talv tüütas ära. Ja ma ei ole ka just varajase ärkamisega, et kuhugi minna talvel pildistama ja korralik külmavares olen ma ka. Selline talveune tunne on ja siis ainult tahaks magada.Osaliselt seavad piirangud ka hobused. Kui ei ole ka trennipäevi, siis oma sõiduhobused tuleb ikka "ära teha". Olenevalt olukorrast 1-2 harva ka oli 3. Seega 1 hobusevaba päev ongi nädalas, mis reeglina kipub kuluma kodustele asjadele, mida muudel päevadel teha ei jõua.
 Et igal talvel mitte päris talveunne jääda ja oma halle ajurakke tegevuses hoida, olen püüdnud osa võtta erinevatest huvialastest koolitustest, mis ei ole seotud hobustega. Sellel aastal osutus valituks Andrus Noorhani Fotokool. Igati positiivne emotsioon!
 Kuna müüsin eelmisel aastal oma hobuse, et ennast varustada Canoni tippklassi teleobjektiiviga, siis otsustasin, et lähen nüüd proovima. Talv läbi vegeteeris ta fotokotis, tulles välja ainult kodutööde jaoks. Samasuguse objektiiviga ja Sigma analoogiga sain pildistada küll eelmisel aastal Soomes, aga oma on ikka oma.
  Tulemused, mis alles jätsin on siis nüüd teie ees.

                   Luigelahing

Üks väike asjalik linavästrik, kes ei suutnud kuidagi aru saada, mida see inimene seal kivi peal istub ja mingit  plõksuvat kobakat tema poole suunab:). Tegelikult oli neid seal vist 4 linnukest, aga katsu sa neil vahet teha. Igatahes nad ei kartnud. Kui veidi aega paigal rahulikult istuda, siis tulevad ka lähemale. 

 Minu lemmikpilt

(Kas ma näen niimoodi parem välja?)

 Hmm, ikka sa istud veel seal....

 MINA lähen nüüd ära...

Jägides neid linnukesi, siis tekkis peas üks plaan, aga sellest kunagi hiljem, kui see õnnestuma peaks.

Õhtune lennuring.

.

 Teel koju.

Kokkuvõtteks võib öelda, et katsetama peab veel palju, et saada seda tulemust, mida ise eesmärgiks olen seadnud. Aga mul on hea meel omada seda objektiivi, millest ma tegelikult ikka väga kaua olen unistanud. Vahepeal jõuti isegi uus mudel välja lasta, millest mul on ainult hea meel. Nüüd unistan uuest kaamerast :).

 Käsitööliinis olen Kanzashi lilli teinud sihtotstarbelise plaaniga, aga kuna tagused on alles teel minuni, siis pilte ei ole. Varrastel on smaragdroheline haapsalu sall, mille tegemist alustasin Tartus 3-e päevasel treenerite koolitusel käies. Muidu ilmselt oleks loengutes magama jäänud. No ei passi mul see ruumis istumine ja jutu kuulamine - teeb uniseks. 

 Ongi selleks korraks  kõik. 

Uute tegemisteni!

Kus on kevad??

Tahan mina teada...???? Ja ma arvan, et ainult mitte mina. Ära on tüüdanud see lumi ja külm. Terve talv on olnud üks pidev nohu. Mitte küll kolossaalne tatitõbi, aga nina on pidevalt just nii kinni, et toas hingata saab ainult tilkade abil. Värskes õhus saab ka ilma hakkama õnneks. Eks selle kinnise nina põhjustab küll ka pidev külmetamine tallis ja maneežis. Aga ikkagi tahan teada, kus on see kevad....

Oli asja eelmisel nädalal linnaliiklusesse. Tahtsin minna Karnaluksi ja mõtlesin läbi astuda ka RTO-st, mis iseenesest ei ole ju sealt väga kaugel. Kohale jõudes tabas mind üllatus, kui selgus, et RTO on ära kolinud eelmisel aastal juba! No ma ei ole ka ikka päris tükk aega seal ka käinud. Asuvad nüüd Punane 50. Et ma juba Lasnamäel olin, siis mõtlesin, et vaatan, kus nad asuvad. Ühtekomateist oli ka plaanis osta. Kohale jõudes tabas mind järgmine üllatus. Kui siiani olin saanud asjad hulgihinnaga, siis nüüd on nendel seal pood ja hinnad ainult mõni sent odavamad, kui Rocca poes. 

Linnaliiklusest tahtsin heietada teemal, et suunatuli.... Pole kunagi kartnud linnas sõita, aga nüüd väldin, kui võimalik. Ei ole sinna ka väga palju asja (õnneks). Kui alguses mõtlesin, et ma vist olen ainuke fossiil, kes veel suunatuld näitab, siis RTO-st tagasi tulles jõudis pärale ka tõdemus, et tegelikult ei ole sellest suunatule hoova lükkamisest mingit kasu, kui juba järgmisest teeaugust möödamanööverdades automaatika selle välja lükkab. Kogu tähelepanu läheb aukudest hoidumiseks, millal siis veel see aeg, et seda kangi uuesti sisse lükata....Lisaks ei saa ma aru, mida paganat nad teevad seal Ülemiste ristmikul....See liiklus on ikka kohutavalt sassi keeratud. 

Järvevana teel on kiiruspiirang 50km/h. No tegelikult ma päris aru ei saa, MIKS peab selline piirang olema seal, kus nad EI ehita? Tulin rahulikult 70-nega ja minust põrutas mööda auto (marki ei mäleta enam) no vähemalt 90-100-ga. Mööda sõites andis signaali ja kui ette keeras, siis pisteti aknast käsi välja ja näidati keskmist näppu. Ülejäänud kõik autod tulid ka nii umbes 70-nega. Mitte aru ei saa, mis selle põhjustas.

Aga tegelikult tahatsin ma üldse lilli näidata.

 Suures kevade igatsuses võtsin ette ja tegin ise veidi kevadet tuppa. Nimelt Kazashi lilli. 

Siin on patsikummid. 

Siin on prossid

Karikakra läbimõõt 5,5cm

Nartsiss (loodan, et ikka on nartsissi moodi?) u. 5 cm

  Kollane ülane (meenutab  rohkem ju ülast kui tulikat?) 4,5 cm läbimõõtu.

Selle lille südamesse sai teise elu elamiseks ema nööbikarbist leitud katkise kannaga klaasnööp, mis on pärit minu kunagiselt lapsepõlvekleidilt . Valguse ja päikese käes on seal näha ka väike sädelus, mida kaameraga püüda ei õnnestunud. Selle prossi jätan endale. 

 Siin kõik kolm prossi koos.

Juukselõksud

Sinilill.

Karikakar. 

Sellele "ajas näpud taha" 5-ne lapselaps. Sai ta ka ühe roosa patsikummi. No kuidas sa ütled, et ei saa, kui sa näed neid suuuuuuuuri silmi, kui ta hommikul nägi kokkupandud lilli. Tema juba ju magas,  kui ma neid tegin. 

Sellest "seltskonnast" on alles ainult see sinine. Kollane klamber koos valge- ja musta sisuga lilledega patsikummid reisisid ära Soome ja roosa lill on see, mille "ärandas" lapselaps.

Tegemisel on veel lilli. Lihtsalt pole mahti saanud kokku panna veel.

 Ma tõsiselt loodan, et minu panus on antud kevade tulekuks. Lihtsalt no niiiiiiiiii siiber on sellest talvest juba.
Aga kõigile, kes viitsisid selle heietuse läbi lugeda - päikest õue ja põue :).

Kirisokid

Jõulukingiks tehtud kirisokid sõbrale. 

Muster omalooming.

Varras 1,5. Lõng Maximast, silmi vardal 24, mustriosas ühel vardal 25. Soonik alustatud 22-ga. Jalale nr 46.

Endal on samast lõngast sokid tehtud vardaga nr 2,5 ja need sokid annavad sellist vati moodi kiudu välja :(. Veidi pettunud lõngas, ehkki sokid on pehmed. Eks näis, mis tagasiside tuleb peenema vardaga tehtud sokkide kohta.

Probleem

....on selline 

Leidisin netiavarustest mingi lahenduse, aga minu puhul see ei näi töötavat.... :(

Jälgijad/fännid on kadunud...... aga tahan neid tagasi.

Heegeldatud pits

Võtsin osa Isetegija koospitsitamisest .
 Alguse sai see pits tegelikult suvel, kui läksin Soome pildistama. Et laeva peal igav ei oleks, siis sai poest kaasa haaratud Soome keelne "Virkkaustöitä kotiin" nr.3. Meeldis seal üks motiividest linik, mis minu silmis hakkas elama hoopis laudlina  vahepitsina. Algselt jõululauale, aga selleks ajaks ta valmis ei saanud. Ei ole ta praegugi veel valmis vist, sest ma ei tea, kas jätta ta nii, või teen veel mõne motiivi juurde. Olen teda heegeldanud tasapisi, kui olen pidanud miskil põhjusel kuskil kedagi autos ootama. Lasin ta kergelt triikraua alt läbi ja sain ka mingi ettekujutuse, millisena ta võiks seal laudlina sees mägima hakata.

Motiivi suurus 17,5 cm X 17.5 cm. Pitsi pikkus umbes 122.5cm. 

Materjal Puppets Eldorado, (see, mida Säästukas müüs), konks 1,15.

Ma ei tea, kuhu kadusid blogist eelmise teema kommentaarid, sest mina neid siin blogi "sees" näen ja ei ole kustutanud.

Väike nokitsemine.

Sai käidud tegemas asju "veidi teistmoodi" käsitöösalongis TEEME TEISTMOODI.
Silma jäi see blogi juba eelmisel aastal mulle, kuna teeb koolitusi ka muul ajal, kui ainult nädalavahetusel või reede õhtuti. Aegajalt viskasin pilgu peale mis neil teoksil on ja millal. Nüüd jäi silma Kazashi õpituba, mille toimumisaeg mulle vägagi sobis.  Otsustasin osa võtta ja ei kahetse. Seltskond oli vahva ja tulemused prosside näol on sellised:

Sini-valge pross on  läbimõõdus 17x15 cm. Õie läbimõõt u. 7cm. No ei saa mina sellest helesinisest üle ega ümber. Kui on mingi riiete valimine, siis esimesena jääb silm ikka just sellisele sinisele pidama. Ja sobib mulle see sinine ka rohkem, kui mõni muu värv. Hetkel ideed puuduvad millise rõivaeseme juurde teda kanda. Pisike must kleit oleks ka arvestatav aksessuaar siia juurde, aga pole kleiti, ega kohtagi kuhu sellega minna :D 

 

Must fuksiaga on 15x12 cm. Õie läbimõõt u. 5 cm.

See pross on mõeldud mustale mütsile fuksiaroosa- mustaruudulise jope juurde. Mütsi ennast veel ei ole, ainult lõng ja idee on. Tagantjäreletark olles oleks pidanud suled ka roosad panema.Ei pannudki tähele, kas seal oli selles toonis sulgi ka. Nüüd tuleb vist valge müts teha, et suled ka ikka esile pääseksid. Kui ma selle ka ükskord valmis saan ja prossi külge panen, siis vist jääb ikka liiga edev...või mis?

Veidi lopergused ja täiuslikkusest kaugel, aga ise olen väga rahul. Sai väikest vaheldust igapäevaellu.

 Kodus on valdavalt sukavardad käes. Sokkide kudumine on veel täies hoos. Ja ega seda aega ei olegi päevas väga palju, mis käsitööle jääb. Mingi väsimus ja loidus on kallal, mis sööb ära igasuguse tahtmise midagi teha. 

Ootan kevadet!

Heegeldatud lumehelbed

Pole ammu midagi kirjutanud. Palju pole ka teinud. Aga midagi ikka. Võtsin osa Isetegijas lumehelveste tegemise ühisprojektist. Suure üllatusena "avastasin", et projekti tähtaeg lõpeb nüüd-varsti.

Pildil siis esimene ports lumehelbeid, millest väiksemad said omale kohad 2-l jõulukaardil ja suuremad läksid pakis kaasa, kui "Isiklik lumehang". Sihtkoht Hawaii :D . Kaartide jaoks heegeldasin ka need inglid. Helveste mustrid on pärit nii netiavarustest, ajaga kokku korjatud, kui ka raamatust "100 heegeldatud lumehelvest".Inglid pärit netiavarustest omapoolsete muudatustega. Tegin kokku 4 kaarti veidi erinevate inglitega. 2-e kaardi lumehelbed ja inglid läksid käiku ja posti nii kiiresti, et ei jõudnudki pilti teha.

Pealtvaade

Ülevaltvaade

Seestvaade

Ja põlemas.

Petab ära küll, mis?

Sees valgusallikaks led-teeküünal. Ja kodu leidsid need kaardid Eestis, Inglismaal, Hawail ja Soomes. Formaat 1 cm väiksem, kui A4. Lihtsalt ei mahtunud muudmoodi papile ära. Koos seisavad väikeste "kõrvakeste" abil mis said endale ka taskud esipoole siseküljele. "Tärgeldatud" PVA-ga. Osadele heegeldasin sisse hõbedase metallikniidi, osadele lisasin peale glitterliimi ja osadele PVA lahust, millesse oli segatud 3D glitterpuru. Peab möönma, et see puru päris kinni sinna jääda ei tahtnud. Loodan, et saajad nendega endale tuult ei lehvita, seega, ehk jääb mõni puru ka pikemalt pidama. 

Proovin neid nüüd lisada ka Isetegijas vastavasse albumisse :). Pole siiamaani veel aru aanud, kui suur see faili maht peab olema....

Päikest kõigile! Kevad ei ole enam kaugel!!

Häid Jõule ja Head Uut Aastat!

Parimat soovib Taive ja www.taivefoto.com

Pajalapakad

Panin ennast kirja Isetegija koostegemisse Asjakesi kööki. Oli plaan teha paar pajalappi. Vanaema ruudu tehnikas. Aga tüüpiliselt minule, hakkas see plaan elama oma elu. Milleks teha lihtsalt mingi lihtlabane ruudulapike, kui saab ka keerulisemalt asju ajada, eksju?? Et ainult ruudukesega võib ahjus ikkagi kätt põletada, tekkis idee teha midagi kindasarnast. Päris kinnast ma siiski ei teinud, sest tahtsin jääda ikkagi ruudu juurde. Ja ruudust sai ristkülik. Kaevasin oma lõngakastis ja leidsin 3-e kordse Raasiku villase valge, hästi tumesinise ja roosa. Kuna idee oli vaimusilmas olemas, asusin heegeldama. Milleks veel siis mingid arvutused või läbimõtlemine töö loogilisest käigust, ah? Kellele veel seda vaja on :D? Aluseks võtsin oma labakäe pikkuse ja panin umbes mingi x arvu silmuseid juurde. Muidu tundus kuidagi väike. Põhi valmis, asusin lappe heegeldama. Vanaema ruuduna ja värvigammale lähenesin loominguliselt. Tegin lapid valmis nii umbestäpselt sama laiad, kui põhi oli. Paar välimist ringi heegeldasin lihtsalt silmus silmuse kõrvale sambaid.
 Kui kokku hakkasin panema, siis selgus tõsiasi, et jah, oleks pidanud ikka lappidest alustama. Põhi sai liiga pikk. Aga kokku ma heegeldasin ja tulemus sai selline.

Pildil on veel "töötlemata" lapakas, sest kartsin, et ei jõua enne tähtaja kukkumist seda teha. No tegelikult ei meeldi mulle esitleda viimistlemata töid. Neljapäeval ei ole aega ja nädalavahetus kujuneb maratonpildistamiseks Ruilas.
 Aga siiski pesin selle pajalapaka puhtaks, sain  kuivaks ja aurutasin ka. See on ikka uskumatu, KUI must vesi sealt ühest asjast tuli :/. Mul on tallisokkide pesuvesi ka puhtam ja panen igakord ikka puhtad sokid jalga, mitte ei pese siis, kui juba nurgas  püsti seisavad.
 Pilte võrdluseks:

Vasakul siis pestud ja töödeldud ja paremal siis "toorik.

 Et vahepeal sai pilditöötlusega tegeletud, siis sai ootemomentidel ette võetud seekord 2 pajalapakat. Tütrele. 

Neid ei ole hetkel enam aega pesta ega pressida esitlemiseks, aga järgmisel nädalal teen ma selle ka ära.

Esimene sai küll rohkem roosa ja tütar põeb roosamaaniat, aga tema lapakatele lihtsalt ei jätkunud enam roosat niipalju. Järele jäi umbes poole kanamuna suurune kerajupike.

 Siin siis kõik 3 koos. Ema arvas, et sellest pole midagi, et esimesel vahe vahel on, kasutada saab ikka. Ise mõtlen, et ehk proovin midagi sinna äärde heegeldada, aga see tulevikumuusika :).

Eks nad vähe rohkem loppis on ,kui mulle meeldiks, aga eks ajaga muutuvad järgmised sirgemaks. Nüüd juba tean, kuidas paremini teha. Esimene vasikas läheb ju ikka aia taha :D.

  Ja nüüd nimest. Et miks "pajalapakas" ja mitte "pajalapp"?  Algul korra veel mõtlesin, et "pajalabakas". Pajalapp on reeglina selline, kuhu sa oma kätt sisse ei pane. Pajakinnas on labakinnas. Kuna ta päris kinnas ei ole ja päris lapp ka mitte siis saigi kokku "pajalapakas".

 Ideed juba keerlevad MILLISEID veel teha annab ja plaanin, aga selleks on vaja

 1.aega, et külastada lõngapoodi

 2. aega, et heegeldada.

Päikest!

Pildistama

Sain laupäeval koostöö pakkumise minna Soome pildistama Finnderbyt. See on Soome suur ratsavõistlus 28.06-01.07. Hoolimata sellest, et minu kaamera on remondis. Lubati lahkelt valida 4-ja kaamera ja 3-e mudeli vahel. Kolmapäeval on veel kuskil võistlused, saab ka neid proovida pildistada.
 Helistasin täna Overalli ja nad olid lahkelt nõus kiirendama minu aparaadi remonti :). Ehk õnnestub homme õhtuks valmis saada.
 Eile sai oma 164 cm kõrguse "eesti ratsaponi" hüppetrenni pildistatud. Sellel loomal selliseid tõkkeid hüpata esimene kord. Kordel on enne midagi hüpanud.

See küll üleeilne trennipilt.

Minu jaoks on see loom ilmselgelt liiga "hot".

Kaamera katsetus

Sain endale ajutiseks kasutamiseks Canoni  5D Mark I. Täiskaader ja profitööriist, küll vana mudel juba. Kiirestiliikuvate tegelaste; nagu hüppavate hobuste, jaoks küll aeglane, aga saab hakkama. Ei ole eestlased kadedad.
 Võistluspiltide ülesriputamisega sain enamvähem ühele poole, nüüd on veel tellimuste täitmine jäänud. Kibelesin kangesti kaamerat ka looduses proovima. Olen mitu aastat plaaninud piibelehti pildistada, aga iga kord on midagi vahele tulnud. Selgi aastal käisin enne võistlusi uurimas, et kaugel on. Olid juba ka suuremaid küll, aga minul oli saatuse tahtel maha jäänud sääsetõrjevahend ja et tegemist oli tuulevaikse õhtuga, siis noppisin ainult kimbukese kaasa ja tegin et kadusin sealt. Vahepeal oli 2 nädalat, millal ei olnud ka aega minna.
 Pühapäeval võtsin kaamera kaasa, et see omanikule tagasi saata. Helistasin, et särki-värki, kaamera kaasas, aga tegelikult tahaks niiväga proovida veel pilti teha peale hüppavate hobuste. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui teises otsas lahkelt lubatigi kasutada "kaua ma tahan".....hmm. Et endal on teine kaamera olemas ja "seisab teine siin niisama"!! No on ikka häid inimesi olemas!
 Peale trenne läksin siis katsetama. Ette oli keerata ainult 50mm fix ja vaherõngaga vana vene objektiiv. Tahtsin makrotada, seega keerasin vene 135mm fixi ette. Pildi kvaliteet on hea, ainuke viga, teravustamine käib manuaalselt. See tähendab seda, et objekti teravustamiseks kaadris, sa valdavalt õõtsud mõne millimeetri ulatuses edasi-tagasi :) ja siis mõistatad, kuhu suunas pildistatav objekt õõtsub. Saab ka suumirõngaga, aga see rohkem statiivilt ja vaikse ilmaga. Lisaks oli märkimisväärne tuul. Objektiivi ja kere vahele kruvisin korraliku arvu, tervelt 4 vaherõngast. Oleks proovinud veel keerata, aga rõngad said otsa. Kui ei ole paremat võtta, siis tuleb läbi ajada sellega, mis on. Ma ju ka stagnaaegne inimene ja harjunud mittemillestki midagi tegema :). Ma oleks kohe väga õnnelik, kui kellelgi vedeleks niisama kodus ka mingi asjalik objektiiv ja ta annaks selle kasutada :). No nii nahhaalseks minna ei tasu vist. Aga unistada ju võib ometi.
Paar tulemust siis siin. Kujutage neid pisipilte nüüd ette SUUUUUUUUUURELT ja seinal. No nii meetrise küljepikkusega ikka. Kas ei teki tahtmist endale magamistuppa seinale panna ja siis talvetuisus õhtul, enne magama jäämist, suvest unistada :)?

See tegelane on kindlasti isane :). Tegelikult on seda pilti kropitud nii 50% ja keeratud 180 kraadi.

Seina peale vast ei paneks, aga annab kaamera kasutusvõimalustest ettekujutuse. Vähemalt minule :).

Pilte üle vaadates selgus ka tõsiasi, et selle kaamera sensor oli vist viimast korda siis puhas, kui ta karbist välja võeti. Seega sensori puhastuses tuleb ka ära käia. Olgu siis väike minupoolne panus kaamera heaoluks, selle kasutamise eest. Siin piltidel on kogu see sodi veel koristamata.

Kõiki pilte ei ole veel jõudnud üle vaadata ja ka kodukale ei ole veel jõudnud panna.

Kiire-kiire-kiire

Vähemalt 2 viimast nädalat.
2 viimast nädalavahetust tegin tööd üritusel Ruila Spring Tour 2012. Ja nädala sees kulus aeg piltide töötluseks.
No vähemalt mina leian, et ka fotograafi töö ON töö, ehkki jätkuvalt leidub inimesi, kes arvavad, et see on ainult klõps nupule ja "Mille eest sa sellist raha küsid?". Lisaks leiavad mõned tibinad, et "Nende käest ei ole küsitud, kas nende hobust üldse pildistada tohib" ja see on piisav argument, et minu kodulehelt pilte varastada ja neid siis lõustaraamatus üles riputada. Mis siis, et minu suur vesimärk on keset pilti peal...Mitte ei saa aru, MIS mõnu on sellist pilti omada või vaadata. Ilmselt tuleb asi ikka ametlikuks ajada ja hakata politseile avaldusi tegema.

 Fotograafia liinis sain koostöö pakkumise ühelt Soome fotograafilt. Selle fotograafiga, kes on ka ühtlasi omanik, oleme viimased 3 aastat suurtel võistlustel Eestis külgkülje kõrval pildistanud. Plaanib ta kodulehe uuendamist ja siis tulevad sinna ka muud pildid, kui ratsasport ja autoralli. Kuna ta ise ei tegele eriti looduse pildistamisega, siis on mul võimalus oma pilte seal pakkuda. Ma siin nüüd mõtlen, et kas see on tunnustus, kui proffessionaalile :)? Egoboost oli ikka korralik alguses :D.
Ühe minu piltidest tahab oma tütre tuppa riputada. Eks näis mis sellest koostööst saab. Soomlased Eestis väga palju just ei võistle :).

Lisaks ütles koostöö üles (ma siiralt loodan, et ajutuselt) minu "käepikendus" fotoaparaat. Ilmselgelt katik väsis ära. Ma ei taha mõelda ka, mida ütleb minu rahakott, kui ma sammud Overalli sean :(. Lisaks ei ole nad just vaimustuses piiri tagant ostetud kaamerate üle ja tänitavad igal võimalusel sellepärast. Vähemalt 2-e aasta tagune kogemus on küll selline. Ja nad on ainukesed siin, kes remondivad Canoneid.

Käsitöö liinis olen valmis saanud ühe Monica Isetegija kooskudumisest nimega Sallimüsteerium. Tänud Mekale mõnusa kudumise eest! Kui ikka ei süvene, siis harutad :).

ja ühe haapsalu salli, mis ootab pitsi külgeõmblemist. Õigemini õmblemist ootavad küll 2 salli.
Südamekirjaga rätik leidis kodu Inglismaal ja uus omanik on väga õnnelik.

Lisaks tegin mõned heegeldatud suvemütsid, mis peaks nüüdseks ka uutes kodudes olema.
Üldiselt peale usinat vitamiinide tarbimist hakkab veidi eluvaimu ja energiat sisse tulema.
Varusin endale ka Drops Lace lõnga soodukast ja nüüd mõtlen, millal vardad sisse lüüa ja mida teha. Tahaks oma Silvia kolmnurkse rätiku mustri üleskirjutada ja vaadata kuidas see jääb peenemast pitsilõngast. Üks poolik öösinine ussikee komplekt ootab ka oma lõplikku valmimist.

Väga laias laastus kõik :) ehkki tundub, et nagu polegi midagi teinud.

Päikest kõigile!