Et igal talvel mitte päris talveunne jääda ja oma halle ajurakke tegevuses hoida, olen püüdnud osa võtta erinevatest huvialastest koolitustest, mis ei ole seotud hobustega. Sellel aastal osutus valituks Andrus Noorhani Fotokool. Igati positiivne emotsioon!
Kuna müüsin eelmisel aastal oma hobuse, et ennast varustada Canoni tippklassi teleobjektiiviga, siis otsustasin, et lähen nüüd proovima. Talv läbi vegeteeris ta fotokotis, tulles välja ainult kodutööde jaoks. Samasuguse objektiiviga ja Sigma analoogiga sain pildistada küll eelmisel aastal Soomes, aga oma on ikka oma.
Tulemused, mis alles jätsin on siis nüüd teie ees.
Luigelahing
Üks väike asjalik linavästrik, kes ei suutnud kuidagi aru saada, mida see inimene seal kivi peal istub ja mingit plõksuvat kobakat tema poole suunab:). Tegelikult oli neid seal vist 4 linnukest, aga katsu sa neil vahet teha. Igatahes nad ei kartnud. Kui veidi aega paigal rahulikult istuda, siis tulevad ka lähemale.
Minu lemmikpilt
(Kas ma näen niimoodi parem välja?)
Hmm, ikka sa istud veel seal....
MINA lähen nüüd ära...
Jägides neid linnukesi, siis tekkis peas üks plaan, aga sellest kunagi hiljem, kui see õnnestuma peaks.
Õhtune lennuring.
.
Teel koju.
Kokkuvõtteks võib öelda, et katsetama peab veel palju, et saada seda tulemust, mida ise eesmärgiks olen seadnud. Aga mul on hea meel omada seda objektiivi, millest ma tegelikult ikka väga kaua olen unistanud. Vahepeal jõuti isegi uus mudel välja lasta, millest mul on ainult hea meel. Nüüd unistan uuest kaamerast :).
Käsitööliinis olen Kanzashi lilli teinud sihtotstarbelise plaaniga, aga kuna tagused on alles teel minuni, siis pilte ei ole. Varrastel on smaragdroheline haapsalu sall, mille tegemist alustasin Tartus 3-e päevasel treenerite koolitusel käies. Muidu ilmselt oleks loengutes magama jäänud. No ei passi mul see ruumis istumine ja jutu kuulamine - teeb uniseks.
Ongi selleks korraks kõik.
Uute tegemisteni!
