Kes meist poleks unistanud dresseeritud koerast või vaadanud pilte, kuidas jänksid hüppavad üle tõkete. Tahaks ka endale sellist, onju!
Näe! Tere jänks, kuidas sinul kuulekusega on?? Teeme proovi...
Jänks, peida end!
Jänks, näita end!
Jänks, nüüd lama!
Tubliiiiiii!!!
Jänks, püsti!
Jänks, ringuta!
Jänks, istu!
VÄGA HEA!!
Jänks, vabalt!
Tubli olid!!
Tegelikkuses elu ikka nii "lill" ei olnud..
Lõpetasin oma fotosessiooni mereäärses koplis ja roostikus resideeruvast hobusekarjast. Korjasin oma "koli" (mis koosnes fotokotist, statiivist, lapilisest jakist ja värskavee pudelist) kokku ja riputasin selga ning kaamera kaela. Päike oli juba üsna madalal ja kuna varsad ei olnud isegi seda nägu, et plaaniksid mingit "äkšenit" loojuva päikese kumas korraldama hakata, (no oleks ju ikka võinud, tasuks nende tundide eest, mis ma nende vahel roomasin ja üritasin samastuda :) ) siis asutasin ennast kodu poole minema. Midagi erilist ma enam pildistada ei lootnud, sest ees oleva objektiivi jaoks hakkas asi pimedaks kiskuma.
Tulin siis mina kobusekoplis mööda "teed" roostiku vahelt välja ja......jäin seisma. Ei käinud ma esimest korda seda rada, aga seekord miski oli teisiti. Misasi, ma kohe aru ei saanud, aga midagi oli. Seisin ja arutlesin endamisi. Riides olin nagu tavaliselt ikka pildistamas käies, oma lapilistes riietes, noh need rohelisekirjud sõjaväe riided, millele õnnestus sel aastal hankida ka samasugune müts. Seega, suht varjatud, kui ei liigu.
Hakkasin jälgima ümbrust ja teerada, mida mööda olin plaaninud minna. Kivi oli ikka samal kohal, samuti hommikune hobusepabula hunnik. Aga mis asi oli SEE MISKI, mis pani mind liikumatult seisma.....?? Ja siis mu silmad "avanesid", ei ma ei hakanud järsku ei jumalat uskuma, ega jehoovatunnistajaks. SEE MISKI oli jänks, kes kükitas tee peal ja ilmselt pidas aru, et misasi see oli mis liikus ja enam ei liigu. Olime mõlemad paigal, lootes teist ära petta..:).
Pidasin veidi aru ja laskusin siis aegluubis kõhuli. Peaaegu olematu tuul oli minu poole. Oli elus esimene kord näha selliselt tardunud jänest nii umbes 20 meetri pealt. Üldse näha jänest looduses nii lähedalt, kes kohe plagama ei pistnud. Pildistada ma ei lootnudki, sest jänksi suurus ja kaugus töötasid minu kahjuks. Rääkimata valgustingimustest.
Hakkasin roomama lähemale. Fotokott seljas ja statiiv rippumas, noh vähemal püstises olekus ta tegi seda, koti küljes ja kaamera käes. Jänks jõllitamas näkku. Sain nii umbes 3 m lähemale. Jänks oli tardnud olekus oma kohal. Mõtlesin tuntud vanasõnale "parem varblane peos, kui tuvi katusel" ja tegin mõned võtted, ühtlasi kruvisin paika ka vajalikud kaamera parameetrid, hinges lootus, midagigi saada. Pildil jänest väga näha polnud, küll aga ilutses sõnnikuhunnik...
Roomasin veel lähemale ja tegin veel mõned kaadrid kükitavast ja mediteerivast jänesest. Tema ikka mind jõllitades. Siis hakkas liigutama nii, nagu piltidel näha on. Ilmselgelt ei näinud ta minus ohtu ja mul mul oli ütlemata hea meel selle üle, et suutsin nii ettevaatlikule ja kiirele loomale kahtlust äratamata nii lähedale saada. Ma nüüd vaimusilmas muidugi kuulen tõsiste proffide, kes oskavad kotka silmast makrovõtteid teha, hirnuvat naeru, juhul, kui nad peaksidki mingi valemiga seda lugu lugema sattuma, kuid minul hing värises sees.
Tasakesi nihkusin lähemale ja tegin pilti. Lõpuks hakkas jänksile asi kahtlasena tunduma ja kalpsas veidi kaugemale. Ei, ta ei põgenenud, vaid lihtsalt kalpsas sellest kummalisest kuhilast, mis talle järjest lähemale nihkus, mõne meetri kaugemale, aga võib-olla oli see ka juhus, sest seal kaugemal näkitses ta jälle mõne lible. Pidasin plaani, kas üritada talle järgneda ja proovida mõned paremad kaadrid saada, lootes välja jätta sedasama pabulahunnikut. Olin seal kõhuli olnud või roomanud umbes 20 minutit. Siis vajus statiiv vaikse kolksuga vastu kivi. Tardusin. Jänks seisatas korra, vaatas minu poole ja siis asutas ennast minekule. Sellise rahuliku ja mõtliku kalps- kalps sammuga. Lohutasin ennast mõttega, et ta ehk ei tajunudki et inimene seal oli, vaid lihtsalt läks oma jäneseasju teise kohta ajama.
Kui ta kadunud oli, tõusin püsti. Hinges oli hea meel jänksist ja piltidest, mis olin saanud.
Tagasiteel nägin veel ühte jänest. Olin oma mõtteis ikka veel eelmise jänese ja läbielatu juures, kui peaaegu minu jalge eest pani punuma teine jänks. Juba see, et ma nii lähedale sain, oli elamus omaette. Püüdsin liikuda vaikselt ja ilmselt ka minu riietus oli piisavalt varjuv, mis oligi eesmärk. Eriti hea meel oli mul mütsi üle, sest siiani käisin palja peaga, mis kindlasti reetis, et inimesega tegu. Miks ma nii arvan, oli juhtum sokupoisiga, aga sellest pildimaterjali ei saanud.
Pildid, peale esimese (see on 25 %) , on kõik lõigatud vähemalt 50% ja töödeldud taluvuse piirini. Minu kodulehelt neid ei leia, sest see ei ole SEE kvaliteet, mida enda jaoks olen paika pannud, et oma galeriis avalikustada. Aga enda emotsioon on ......ei oskagi kirjedada. Ja kas peabki alati saama teistest paremaid kaadreid, et hinges "helisema" hakkaks.... Ja kust läheb, see hea ja halva kaadri piir ja kes need paika on pannud.....
