Alustuseks "superkuu". Läbi kasevõsa ja pilvekihi ei olnud ta nii super midagi.
Kui veidi valgenema juba hakkas, liikusin edasi karjamaale..Hobused on vaid aimatavad kusagil seal udus. Kell näitas 3.24
Taevas oli imeline. Paremas servas, selle kõige madalama koha pealt peaks tõusma päike. No vähemalt sealt ta tõusis 7 aastat tagasi. Sel aastal aga jäi pilvekiht ette, ja seda tõusu momenti ei saanudki.
3.47. Hobused on lähemal ja hakkab veidi ka valgust lisanduma.
3.49. Ma olen avastatud!
3 umbusklikku nägu uurivad mind. Sel aastal ma veel ei ole käinud koplis nendega koos, et pildistada. Domingo, see vasakpoolseim, tunneb mind ära, paar kiiret kabjahoopi kahele poole, mõned kõrvalingutused ja uudishimutsejad lähevad laiali. Olen karja võetud tema kaitse alla .
MIDA sa siit tahad?
Järgmine seltskond julgeb siiski uurima tulla.
Kiire kõrvale põige naaberkarjamaale on igav.
Kui midagi ei anta, siis pole huvitav, ja tehakse kiiret minekut. Karjas pildistamas käies ei jaga ma mitte kunagi mingit nänni hobustele. Ka kaasas ei ole, et mitte tekitada liigset huvi enda vastu.
Katsetan oma teleobjektiivi võimalusi.
Üksik kibuvitsapõõsas hommikukastes oma õitega.
Piilun õie sisse.
Selja tagant kostub kabjaplaginat ja hirnatusi. Keeran ümber ja avastan oma kaitseingli Domingo laiali peksmas ja karistamas ülbikuid, kes olid julenud siiski liiga lähedale tulla, et uudistada, mida ma seal kibuvitsapõõsas nii huvitavat leian. Talle ei mahu pähe ja hinge, et mõni teine hobune, peale tema, võib ka mulle läheneda. Mis teeb vahel raskeks minul ka mõnda teist hobust karjast ära tuua.
4.54. Sääsed kiusavad
Üks töökas sell varahommikul
Poni Alfa.
Väiksemate laste esimene võistlusponi.
Suur ja südamlik Diamond
Meil on ta kasutuses nii teraapiaratsutamises, täiskasvanud meestele, kui ka algatele. Vajadusel saab temaga ka käia näiteks Jüriöö tuld viimas keset Tallinna linnaliiklust, või minna hobuparaadile. Ka ilma sadulata on temaga hea sõita ja seda kasutame tihti ratsanike õpetamisel. On ka ette õpetatud, aga meil puudub vastav varustus tema jaoks. Kuna otsest vajadust ei ole olnud, siis ei ole seda ka ostetud. Ühesõnaga universaal-nahhaal.
6.22. Boss Veron kontrollib olukorda
6.25. Laki ringutab. Pikk öö ülevalolemist on oma töö teinud.
Fookus kõrrele. Autofookus leiab üles asjad, mis vahel tähelepanuta jäävad.
Fookus hobusele
Ühe kaadri 2 varianti.
Heinakõrred, suvi, soe, linnud laulavad. Ei mingeid muresid. Isegi sääsed on hetkeks kuhugi kadunud. Ja VAIKUS...nii, et kuuled oma kõrvus kohinat....isegi suurel teel ei sõida autosid. Nagu täitsa teises maailmas oleks, seal, kus ei ole kiirust, muresid ja argipäeva hallust. Jääkski õige sinna....
Diamond tukastab. Päike hakkab ennast tasapisi metsa tagant kõrgemale kerima, kuid veel peale ei paista.
6.40.Ka sõber Domingo laseb silma looja. Sõbrad ümberringi. See aeg on nii lühike, mil hobune saab niimoodi puhata ja silma kinni lasta. Ma võiksin sellele hobusele külje alla pikali heita, kui ma tahaks ja ta ei tee teist nägugi. Sõitsin, "remontisin" ja tegelesin temaga umbes aasta traumajärgselt, enne kui ta tagasi gruppi läks. Minule oli see uuesti sadulasse istumine peale mitut aastat vaheaega.Tasapisi alustasime mõlemad uuesti.
Selline suur ja heasüdamlik hobune, kes võtab "omaks" iga inimese, kes temaga veidi pikemalt tegeleb. Kui lastega võistlustel on, siis teeb pool tööd nende eest ära.
Minul on temaga eriline suhe. Kui olen karjas pildistamas, võin kindel olla, et mu seljatagune on kaitstud. Kui kõhuli maas rooman, siis tunnevad hobused erilist huvi ja tulevad uurima ja vahel püüavad ka kabjaga katsuda. Et kui pikali, siis on miskit viga ja siis proovivad kabjaga koputades "ellu äratada", ehk püsti saada. Kui tihedamalt käia, siis harjuvad ära ja eriti ei reageerigi enam erinevatele asenditele. Aga alati on turvaline olla, kui tead, sinu tegemistel hoitakse silma peal ja teisi väga lähedale ei lubata tulla. Vahepeal käib kontrollimas, paneb pea õla peale, saab oma pai nina peale kätte ja läheb ja näksib rohtu edasi.
Cartini ja Carpe Diem puhkavad samuti.
Puhkavad jalad.
6.57. Päike piilub pilve tagant ja kerkib ikka kõrgemale ja kõrgemale. Ka vana Dibi laseb seistes silma looja
See on viimane pilt temast ja tänaseks päevaks kappab ta juba taevastel karjamaadel oma 27 eluaastaga, jäädes seal igavesti nooreks ja tubliks esimeseks ratsuks ja teraapiaponiks.
Cartini
Ümberringi hakkavad hobused pikali heitma, et päikese käes veidi tukastada.
Laki on leidnud mugava poosi.
Ka Diamond keerab külge.
Rooman veidi ümber pikutavate hobuste. Kuna nad juba teavad, et minu käest midagi ei saa, siis ei lase nad ennast ka häirida minu liikumisest. No sebib siin üks ringi, las ta siis olla...Ega ma neile väga nina alla ka ei roni, telezoom teeb oma tööd.
7.30.Hobuseid langeb, kui loogu. Ka Ellips otsustab pikutada
Päike tõuseb üha kõrgemale. Sean ennast lahkuma. Enne püsti tõusmist sulen istudes silmad ja kuulan magavate hobuste hingamist. Loomad, kes tavaliselt inimese läheduses tõusevad üles, ei tee minust väljagi ja tunnevad ennast mõnusalt. Tahaks ka isegi niimoodi pikali visata ja mittegi millegi pärast muret tunda.
7.50. Tõusen vaikselt, et magavaid sõpru mitte segada ja lahkun. Kopli väravas tervitab mind väike "tiksuv" linnuke. Keeran ringi, vaatan hobuste suunas ja tänan mõttes koos veedetud 4,5 tunni eest. Nendel on puhkusetund enne tööpäeva algust, minul omad tegemised ootamas.
Võib-olla järgmisel aastal jälle.
