Tahtsin ammu juba oma mantlit ühe prossiga kaunistada ja on valmis ka vilditud roositoorik. Aga millegipärast pole asjadel kombeks ise valmis saada ja ise olen olnud pikemalt emotsionaalselt piisavalt pikali, et midagi ette tahta võtta. Ja nii ta ongi seisnud. Jalutades Mardilaadal ja ringi vaadates otsustasin ühineda helmetikandi töötoaga. Ja ei kahetse. Istusin seal vist 3 tundi, et endale prossi meisterdada. Ajataju kadus ikka päris ära vahepeal. Algul ei olnudki mingit ideed. Sain oma vilditüki ja vaatasin pakutavaid helmeid. Teise lapi peale pärleid ladudes hakkas arenema mingi ideekesekene. Valisin valged läbikumavad pulgad ja läbipaistvad valge sisuga helmed. Plaanisin kasutada ka täitsa valgeid helmeid, aga nendest loobusin lõpuks.
Ajasin niidi nõela taha ja hakkasin tikkima. Tikkimine ei ole võõras, aga pole seda lihtsalt väga kaua teinud ja pärlitega üldse mitte. Kui töö oli umbes poole peal jäi selja taha üks daam. Vaatas tükk aega ja läks ära. Veidi aja pärast oli tagasi ja vaatas uuesti. Vahepeal oli teisele poole lauda istet võtnud tütarlaps, kes küsis töötoa läbiviijate käest "samasuguse ornamendi mustrit" ja viitas minu poole. Mida anda polnud, oli muster, sest see oli ju ainult häguselt minu peas :). Lõpuks maandus minu kõrvale sama daam, kes oli mitu korda ära läinud ja tagasi tulnud, imetledes minul valmivat prossi. Ja asus ka pusima. Ja neid, kes seisma ja vaatama jäid oli ikka päris mitmeid. Hakka või arvama, et oskangi midagi ilusat teha, mis teistele ka meeldib ;).
Minu pross hakkas valmis saama. Mis ei sobinud, oli pakutav prossinõel, mis jäi ilmselgelt lühikeseks, et piisavalt toetada minu üsna suurt prossi. Kiire käik Helmehaldjasse ja naasin veidi pikema prossinõelaga. Prossi tagumise külje ühendasin sämppistes esipoolega (no ma loodan, et nii oli selle piste nimi). Siis vaatasin, et servast jääb veel ruumi. Uuesti niit ja nõel koos pärlitega kätte ja täitsin viimase rea, tikkides kahe kihi vahelt.
Kokkuvõtteks jäin tulemusega rahule. Millega rahule ei jäänud, on pildikvaliteet. Tehtud kodus välguga nii printeri peal, kui riidepuul. No EI TULE see värvide mäng nii esile, nagu tegelikult on. Ilmselgelt pean õppima pildistama ;).
Siin siis mantli külge kinnitatuna.
Ütleme nii, et prefektsuse ja täpsusega ta ei hiilga ja see häirib mind veidi, aga vähemalt tean, kuidas järgmist teha teistmoodi. Kodus saab ju kasutada abivahendeid, mida seal võtta polnud, et vajalikku täpsust saavutada.
Ja rätikuraamatust sain mustrijupi, mis läheb minu vesti sisse. Siiani otsisin, aga ei leidnud seda, mis oleks teinud selle VOH efekti. Ja endal ei olnud ka inspiratsiooni mustrit hakata kokku panema. Nüüd peab veel leidma uuesti raha vesti lõnga jaoks. See, mis algselt oli planeeritud, jäi Mardilaadale. :).
Kui tegin eelviimast ringi, siis möödaminnes pisteti nina alla purk "heade nõuannetega". Kerisin selle lahti ja seal seisis
"Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest!"
Miks ainult need mäed vahel NIIIII paganama kõrged peavad olema.....?
