Oli 2 vihmavaba päeva. Reede ja laupäev. Reedel on trennid hilja õhtuni välja, seega on laupäev see päev, kui (teoreetiliselt) on võimalus kaamera kätte võtta. Rahvas oli Ruilas meistrikatel ja seega tall tühi. Kahmasin kaamerad ja koti ja läksin. Sel aastal ei olegi suvel sinna tahapoole koplisse saanudki, seetõttu olin üsna halvasti üllatunud, kui leidsin, et ei olegi suuri liblikaid ja lilli on ka kuidagi väheks jäänud. Rohi see eest oli pikk, paks ja kõrge.
Tuigerdasin siis kadakate vahel, hoolega maapinda jälgides, et ei murraks või väänaks oma hindamatuid jalaluid lõpututes aukudes, mis on jäetud aja jooksul tuhnivate metssigade poolt. Ega see koplipinnas muidu ka teabmis sile ei ole. Tegin siit-sealt mõne klõpsu aga ei olnud SEDA tunnet. Lihtsalt nautisin päikest ja kerget tuult ja seda, et ma ei pidanud kella vaatama ja kiirustama kuhugi.
Olin jõudnud otsapidi kopli tahaserva, kus hobused suveajal praktiliselt ei käi. Uurisin vana kiviaia jäänuseid, ajasin ennast sirgeks, keerasin ringi ja tardusin. Mind uudistas vana sokk. Ilmselt ei suutnud ta aru saada kellega-millega tegu on, sest roheline-lapiline jakk ja müts sulandusid rohelisse tausta aga liikusid ikka, lisaks must-punane kott seljas. Jäin seisma ja vaatasin ka. Seirasime teineteist mõne sekundi, siis tõstsin vaikselt kaamera ja tegin paar võtet. Märkasin, et mõned kõrred on pahasti soku näo eest ja nihutasin ennast natuke ning tegin veel mõned võtted. Laskusin veidi allapoole, et läbi rohu teha, aga ei saanud head kaadrit. Otsustasin, et proovin veel paremat võttenurka leida, et need viimasedki kõrred näo eest ära saada. Nihkusin veidi paremale. Sokk, kes seda võimlemist oli siiani vaikselt vaadanud, leidis, et nüüd aitab ja keeras pahase haukumisega minekule. Seda, mida ta minust arvas, kuulsin veel natuke aega pärast sedagi, kui ta hüpetega võssa kadus.
Järgmisena otsustasin inspekteerida suurt rohtukasvanud kivihunnikut aia taga. Kevadine ülevaatus näitas, et seal on elu, aga mitte seda, kelle elu. Soku kadudes kandus kõrvu mingeid häälitsusi. Läksin vaikselt asja uurima.
Ettevaatlikult edasi liikudes jäin äkki seisma, sest minu ees oli rohus üks kogu. Millegipärast ootasin rebase punakat kasukat, aga leidsin kähriku.
Kui pilgud võiks tappa, siis oleksin ma surnud praegu. See oli ikka sigavihane pilk, mis mind sealt kõrte tagant tabas. Tegin pildi ja proovisin asendit vahetada. Kiusatus oli suur vaadata kaamerast, mida ma sain ja kui uuesti pilgu tõstsin, nägin ainult karvast tagumikku põõsasse kadumas.
Ei ole just auhinda vääst kaader, aga emotsioon oli laes!
Keerasin ringi ja hakkasin teist radapidi astuma. Pilk tabas midagi üle kivi vilksatamas. Jäin seisma.
Piilusin tasakesi kivi taha ja minu silmad kohtusid pisikese sisaliku silmadega!! Olin ammu tahtnud saada sisalikku pildile, aga nemad olid alati väledamad ja suutsid kaduda enne seda, kui mina neid suutsin avastada. Sättisin ennast kivi lähedale istuma ja panin kaamera paika, et kohe saaks pildistada, kui sisalik peaks kivile naasma või isegi ainult piiluma üle kivi serva. Sisalikul oli siiski teine arvamus asjast. Võibolla oli tegemist ka kogunevate pilvedega, mis hakkasid päikest varjutama.Et minu pisikest pettumist leevendada, maandus kivile rohutirts.
Seejärel hakkasid lähenema pisikesed mustad liblikad, keda enne mul tabada ei õnnestunud. Ka nüüd ei saanud ma neid niimoodi kaadrisse, nagu tahtsin,sest nüüd olid nad LIIGA ligidal. Suure võimlemise peale mõned võtted siiski sain.
Enne sisaliku kivi juurest lahkumist tegin metsmaasikast ka pilti.
Need kellukad on küll tehtud paar nädalat tagasi, kui mitte rohkem.
Kasutasin ikka ja jälle oma komplekti vana vene objektiiv Jupiter 37A+vaherõngad
See must täpp ei ole sensorisodi vaid taustale jäänud kärbes :D. Ilmselt oleks küll parem eemaldada.
Tagasiteel koju nägi Muraste põllu kohal (või noh mis põld, kinnikasvav vana heinamaa ilmselt) lendamas ühte kullilist. Pole veel aega saanud teda identifitseerida, aga röövlindude raamat on olemas nüüd ja püüan seda teha siis, kui aega saan.
Loodame, et ikka suvi ka tuleb tagasi.
Päikest!
