Häid Jõule!

Mardilaat

Sai ka ikkagi käidud. Ehkki algselt otsustasin, et vist ikka ei lähe. Rahakotile oli see muidugi põnts rätikuraamatu näol, aga seda positiivet laksu rahasse ümber panna ei anna. Eriti pärast Airiga suhtlemist. Aitäh sulle, et olemas oled :).
Tahtsin ammu juba oma mantlit ühe prossiga kaunistada ja on valmis ka vilditud roositoorik. Aga millegipärast pole asjadel kombeks ise valmis saada ja ise olen olnud pikemalt emotsionaalselt piisavalt pikali, et midagi ette tahta võtta. Ja nii ta ongi seisnud. Jalutades Mardilaadal ja ringi vaadates otsustasin ühineda helmetikandi töötoaga. Ja ei kahetse. Istusin seal vist 3 tundi, et endale prossi meisterdada. Ajataju kadus ikka päris ära vahepeal. Algul ei olnudki mingit ideed. Sain oma vilditüki ja vaatasin pakutavaid helmeid. Teise lapi peale pärleid ladudes hakkas arenema mingi ideekesekene. Valisin valged läbikumavad pulgad ja läbipaistvad valge sisuga helmed. Plaanisin kasutada ka täitsa valgeid helmeid, aga nendest loobusin lõpuks.
  Ajasin niidi nõela taha ja hakkasin tikkima. Tikkimine ei ole võõras, aga pole seda lihtsalt väga kaua teinud ja pärlitega üldse mitte. Kui töö oli umbes poole peal jäi selja taha üks daam. Vaatas tükk aega ja läks ära. Veidi aja pärast oli tagasi ja vaatas uuesti. Vahepeal oli teisele poole lauda istet võtnud tütarlaps, kes küsis töötoa läbiviijate käest "samasuguse ornamendi mustrit" ja viitas minu poole. Mida anda polnud, oli muster, sest see oli ju ainult häguselt minu peas :). Lõpuks maandus minu kõrvale sama daam, kes oli mitu korda ära läinud ja tagasi tulnud, imetledes minul valmivat prossi. Ja asus ka pusima. Ja neid, kes seisma ja vaatama jäid oli ikka päris mitmeid. Hakka või arvama, et oskangi midagi ilusat teha, mis teistele ka meeldib ;).
 Minu pross hakkas valmis saama. Mis ei sobinud, oli pakutav prossinõel, mis jäi ilmselgelt lühikeseks, et piisavalt toetada minu üsna suurt prossi. Kiire käik Helmehaldjasse ja naasin veidi pikema prossinõelaga. Prossi tagumise külje ühendasin sämppistes esipoolega (no ma loodan, et nii oli selle piste nimi). Siis vaatasin, et servast jääb veel ruumi. Uuesti niit ja nõel koos pärlitega kätte ja täitsin viimase rea, tikkides kahe kihi vahelt.
 Kokkuvõtteks jäin tulemusega rahule. Millega rahule ei jäänud, on pildikvaliteet. Tehtud kodus välguga nii printeri peal, kui riidepuul. No EI TULE see värvide mäng nii esile, nagu tegelikult on. Ilmselgelt pean õppima pildistama ;).

Siin siis mantli külge kinnitatuna.

Ütleme nii, et prefektsuse ja täpsusega ta ei hiilga ja see häirib mind veidi, aga vähemalt tean, kuidas järgmist teha teistmoodi. Kodus saab ju kasutada abivahendeid, mida seal võtta polnud, et vajalikku täpsust saavutada.

Ja rätikuraamatust sain mustrijupi, mis läheb minu vesti sisse. Siiani otsisin, aga ei leidnud seda, mis oleks teinud selle VOH efekti. Ja endal ei olnud ka inspiratsiooni mustrit hakata kokku panema. Nüüd peab veel leidma uuesti raha vesti lõnga jaoks. See, mis algselt oli planeeritud, jäi Mardilaadale. :).

Kui tegin eelviimast ringi, siis möödaminnes pisteti nina alla purk "heade nõuannetega". Kerisin selle lahti ja seal seisis

"Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest!"

Miks ainult need mäed vahel NIIIII paganama kõrged peavad olema.....?

Jänksi "dresseerimine".

Ehk kuidas mina jänest pildistasin.
 Kes meist poleks unistanud dresseeritud koerast või vaadanud pilte, kuidas jänksid hüppavad üle tõkete. Tahaks ka endale sellist, onju!
 Näe! Tere jänks, kuidas sinul kuulekusega on?? Teeme proovi...

Jänks, peida end!

 Jänks, näita end!

Jänks, nüüd lama!

Tubliiiiiii!!! 

 

 Jänks, püsti!

 Jänks, ringuta!

 Jänks, istu!

VÄGA HEA!!

 Jänks, vabalt!

Tubli olid!!

Tegelikkuses elu ikka nii "lill" ei olnud..

Mul on Saaremaal koht, kus käin paar korda aastas pildistamas ja ennast "laadimas" . Koha nimeks on TIKA TALU . Üks ütlemata mõnus koht omaette olemiseks ja elu üle järele mõtlemiseks.

 Lõpetasin oma fotosessiooni mereäärses koplis ja roostikus resideeruvast hobusekarjast. Korjasin oma "koli" (mis koosnes fotokotist, statiivist, lapilisest jakist ja värskavee pudelist) kokku ja riputasin selga ning kaamera kaela. Päike oli juba üsna madalal ja kuna varsad ei olnud isegi seda nägu, et plaaniksid mingit "äkšenit" loojuva päikese kumas korraldama hakata, (no oleks ju ikka võinud, tasuks nende tundide eest, mis ma nende vahel roomasin ja üritasin samastuda :) ) siis asutasin ennast kodu poole minema. Midagi erilist ma enam pildistada ei lootnud, sest ees oleva objektiivi jaoks hakkas asi pimedaks kiskuma.
Tulin siis mina kobusekoplis mööda "teed" roostiku vahelt välja ja......jäin seisma. Ei käinud ma esimest korda seda rada, aga seekord miski oli teisiti. Misasi, ma kohe aru ei saanud, aga midagi oli. Seisin ja arutlesin endamisi. Riides olin nagu tavaliselt ikka pildistamas käies, oma lapilistes riietes, noh need rohelisekirjud sõjaväe riided, millele õnnestus sel aastal hankida ka samasugune müts. Seega, suht varjatud, kui ei liigu.
 Hakkasin jälgima ümbrust ja teerada, mida mööda olin plaaninud minna. Kivi oli ikka samal kohal, samuti hommikune hobusepabula hunnik. Aga mis asi oli SEE MISKI, mis pani mind liikumatult seisma.....?? Ja siis mu silmad "avanesid", ei ma ei hakanud järsku ei jumalat uskuma, ega jehoovatunnistajaks.  SEE MISKI oli jänks, kes kükitas tee peal ja ilmselt pidas aru, et misasi see oli mis liikus ja enam ei liigu. Olime mõlemad paigal, lootes teist ära petta..:).
 Pidasin veidi aru ja laskusin siis aegluubis kõhuli. Peaaegu olematu tuul oli minu poole. Oli elus esimene kord näha selliselt tardunud jänest nii umbes 20 meetri pealt. Üldse näha jänest looduses nii lähedalt, kes kohe plagama ei pistnud. Pildistada ma ei lootnudki, sest jänksi suurus ja kaugus töötasid minu kahjuks. Rääkimata valgustingimustest.
  Hakkasin roomama lähemale. Fotokott seljas ja statiiv rippumas, noh vähemal püstises olekus ta tegi seda, koti küljes ja kaamera käes. Jänks jõllitamas näkku. Sain nii umbes 3 m lähemale. Jänks oli tardnud olekus oma kohal. Mõtlesin tuntud vanasõnale "parem varblane peos, kui tuvi katusel" ja tegin mõned võtted, ühtlasi kruvisin paika ka vajalikud kaamera parameetrid, hinges lootus, midagigi saada. Pildil jänest väga näha polnud, küll aga ilutses sõnnikuhunnik...
 Roomasin veel lähemale ja tegin veel mõned kaadrid kükitavast ja mediteerivast jänesest. Tema ikka mind jõllitades. Siis hakkas liigutama nii, nagu piltidel näha on. Ilmselgelt ei näinud ta minus ohtu ja mul mul oli ütlemata hea meel selle üle, et suutsin nii ettevaatlikule ja kiirele loomale kahtlust äratamata nii lähedale saada. Ma nüüd vaimusilmas muidugi kuulen tõsiste proffide, kes oskavad kotka silmast makrovõtteid teha,  hirnuvat naeru, juhul, kui nad peaksidki mingi valemiga seda lugu lugema sattuma, kuid minul hing värises sees.
Tasakesi nihkusin lähemale ja tegin pilti. Lõpuks hakkas jänksile asi kahtlasena tunduma ja kalpsas veidi kaugemale. Ei, ta ei põgenenud, vaid lihtsalt kalpsas sellest kummalisest kuhilast, mis talle järjest lähemale nihkus, mõne meetri kaugemale, aga võib-olla oli see ka juhus, sest seal kaugemal näkitses ta jälle mõne lible. Pidasin plaani, kas üritada talle järgneda ja proovida mõned paremad kaadrid saada, lootes välja jätta sedasama pabulahunnikut. Olin seal kõhuli olnud või roomanud umbes 20 minutit. Siis vajus statiiv vaikse kolksuga vastu kivi. Tardusin. Jänks seisatas korra, vaatas minu poole ja siis asutas ennast minekule. Sellise rahuliku ja mõtliku kalps- kalps sammuga. Lohutasin ennast mõttega, et ta ehk ei tajunudki et inimene seal oli,  vaid lihtsalt läks oma jäneseasju teise kohta ajama.
 Kui ta kadunud oli, tõusin püsti. Hinges oli hea meel jänksist ja piltidest, mis olin saanud.
  Tagasiteel nägin veel ühte jänest. Olin oma mõtteis ikka veel eelmise jänese ja läbielatu juures, kui peaaegu minu jalge eest pani punuma teine  jänks. Juba see, et ma nii lähedale sain, oli elamus omaette. Püüdsin liikuda vaikselt ja ilmselt ka minu riietus oli piisavalt varjuv, mis oligi eesmärk. Eriti hea meel oli mul mütsi üle, sest siiani käisin palja peaga, mis kindlasti reetis, et inimesega tegu. Miks ma nii arvan, oli juhtum sokupoisiga, aga sellest pildimaterjali ei saanud.
 Pildid, peale esimese (see on 25 %) , on kõik lõigatud vähemalt 50% ja töödeldud taluvuse piirini. Minu kodulehelt neid ei leia, sest see ei ole SEE kvaliteet, mida enda jaoks olen paika pannud, et oma galeriis avalikustada. Aga enda emotsioon on ......ei oskagi kirjedada.  Ja kas peabki alati saama teistest paremaid kaadreid, et hinges "helisema" hakkaks.... Ja kust läheb, see hea ja halva kaadri piir ja kes need paika on pannud.....

Pärliussi muster

Pole ammu postitanud, elu on jube kiire :) (töötu inimene nagu ma olen;) ).

Et seda natukene kompenseerida, siis panen siia endatehtud "pärliussi" mustri.

Luban kasutada, aga tulemuste riputamisel netti siis paluks ka lahkelt viidata :)

Pilt on klikitav, aga siiski ei oska ma panna teda siia originaalsuuruses. Ehk on abiks seegi.

Minu tehtud kaelakee ja kõrvarõngad on siin pildil. Tootefoto pildistamisel olen tume kui öö, ja seega pilt veidi kollakam, kui võiks olla.

 Kasutasin Colibry helerohelisi läikivaid ja läbikumavaid valgeid seemnehelmeid ja nr 20 heegelniiti. Kostüüm oli ka roheline, mille juurde tehtud said. Nikerdamist oli palju, aga keegi ei käsi õhtul hilja ja keset ööd lisaks veel seemnehelmeid niidile ajada. Colibry "kvaliteet" on nagu on ja sorteerimist oli üksjagu, eriti rohelistel. Valged on üllatavalt ühtlased isegi.  

Muster ja kaelakee valmisid eelmise aasta kevadel.

Lainemuster

Võõrad suled

Sain tallist kodu poole sõites vanemalt tütrel kõne:" Tead, ma loodan, et sa ei pahanda, aga ma sukeldusin su pärlikasti!"
 Esimene reakstioon oli ????????????????????????????????? Kodu uksest sisse astudes oli mul esimene küsimus, et kas ma KA kuhugi mahun? Terve diivani pealne oli täidetud kotikeste, karbikeste ja muu sellisega, mida võib kokku võtta paari sõnaga "ehete valmistamise materjalid". Ja seda materjali jätkus veel ka laua peale ja kasti. Valmis siis oli meisterdatud juba käevõru ja pooleli oli 3-e kordne pärlikee. Need siis:

Pärlikee kinnitusi ja otsi aitasin tal välja valida, aga külge pani ise. Nüüd jääb tal üle veel (suvist) garderoobi täiendada sobivate seelikute/kleitidega, sest siiani on ta olnud üsna veendunud "püksiinimene".

Lisaks oli tal valmis saanud ka heegeldatud kleit ja suvine mütsike tütrele. Alla vaja veel ilmselt miskine vooder või aluskleit vaadata/teha.

Nende kahe vahepeal tegi ta tellimisel ühe pontšo. Ämm sai temalt jõuludeks pontšo ja ämma töökaaslane otsustas ennast ka ühe sellisega varustada, sest ämm keeldus enda oma ära andmast :). Pontšo sai siis selline

Sellised ongi need võõrad suled, millega ma oma blogi ehin.

 Endal sai valmis üks kauatehtud kampsun, aga selle pildistamiseni pole veel jõudnud ja sel nädalal ilmselgelt  ka ei jõua.

Prillikett emale

Kindlasti on kõik prillikandjad olnud vähemalt korra oma elus fakti ees, et kus ku..di kohas need prillid on....Meie majas on see ka emal pidev teema. Ja kui see järjekordselt päevakorda kerkib, siis terve perekond otsib. Ülesleidmise järel jääb emal ainult nentida, et näh, on paganad jälle jalad alla võtnud, ma TEAN, et ma neid SIIA küll ei jätnud...
 Ühesõnaga, tegin talle emadepäevaks prilliketi. Paistab, et on rahul.

Materjaliks 10mm plastikpärlid kullavärvi sigrimigri triipudega. 75 cm pikk  Valida oli veel 8mm ja 6 mm ja roosade 10 mm vahel. Lapsed otsustasid siniste kasuks.

Häid Kevadpühi!

Tütre tehtud tort 3 aastat tagasi.

Pirita jõel

Sai käidud kambaga paar aastat tagasi kevadel kuskil Pirita jõel pildistamas. Noh, ma loodan, et oli vist ikka Pirita jõgi...
 Pilt siis pandud Isetegija fotokonkursile. Kui leian selle plaadi üles, kus ülejäänud pildid ka on, siis panen ehk veel. :). (see plaadimajandus hakkab üle mõistuse juba käima! Mis hakkab, juba käibki...)

R.I.P.

Puhka rahus, kallis sõber!
Olid minu kaaslane viimased 3,5 aastat, kui ostsin sinu koos fotoaparaadiga. Tõsised tegijad said naerukrambid, kui ütlesin, et minu Canon 40D ees on teleobjektiiviks Sigma 70-300 Macro. Et sellise klassiga kaamera ette EI SAA panna NII odavat toru! Aga mul oli valida, kas kallim kaamera ja odavam toru, või vastupidi. Valisin kere kasuks ja sinu sinna ette. Lisaks olen jätkuvalt veendunud, et pilti teeb siiski inimene, mitte kaamera ja ka "odava otsa" toruga on võimalik pildistada.Noh, või vähemalt õppida pildistama. Oli see 40D kere ju minu esimene digipeegel, filmipeegleid olen "ärapidanud" 2 tk. Olid mu truu kaaslane 3 aastat (hiljem lisandunud 18-200mm-le) külmas ja vihmas ja kuumas ja tolmus. Eelmisel aastal panin tähele, et see kvaliteet, mis sa varem olid pakkunud , ei ole enam see.

Aga ilmselgelt olin ma sinust ka juba nö välja kasvanud ja minu nõudmised kvaliteedile ja toru kiirusele on palju suuremad. Praegu tunnen, et oleks vaja juba ka järgmise klassi kaamerat :).

Paar päeva tagasi, kui proovisin saada pildile hobusekoplis kooserdavaid sookurgi, keerasin üle hulga aja sinu ette. Prooviks.

Sa tegid oma viimased kaadrid

ja jäidki siis lõplikult edasi-tagasi "saagima". Ei aidanud ka need võtted sind uuesti tööle saada, mis siiani olid toiminud. Ilmselt oli sinu käest nõutud koormus liiga palju ja ei ole sa ka mõeldud selliseks poolprofessionaalseks kasutamiseks, nagu sind kasutasin. Täna tõstan su pidulikult oma fotokotist välja riiulisse. Oli tore koostööd teha. Puhka rahus Sigma 70-300 DG APO Macro!
(Sookurgede pilti cropitud 50% ja teravustatud)

Vest emale.

Et kõik ausalt ära rääkida, alustan sellest, et möödunud sügisel sai Raasikult ostetud hunnik värvilist lõnga. Selle kuhja hulgas ka see üleminekuga pruunides toonides, eesmärgiga teha endale palmikutega (tingimata, sest neid ei olnud ma veel proovinud) taljes vest mantli alla.

Iga töö algab mustri valikust ja tööproovist. Mustri valik oli raske, isegi väga raske võiks öelda :). Kaalud nagu ma olen, ei suutnud midagi sellist leida, mis oleks tekitanud sellist VAUU! efekti. Egas midagi. Otsisin välja oma kudumisalase kirjavara, ruudulise kaustiku, pliiatsi, mõõdulindi ja kalkulaatori. Lõplik valik osutus "Koekirjade varamu" kasuks. See suurem variant, mille olin ostnud Mardilaadalt. Kõige rohkem meeldinud motiiv asus leheküljel nr.85 ja muster 134. Et ta rohkem esile tuleks, panin kõrvalt jooksma peenemate palmikute read. Pusisin proovilapi ka valmis. Sellega oli veidi probleeme, sest vesti oli plaanis kududa ringselt (vihkan õmbluste kokkuajamist) aga lappi tegin edasi-tagasi. Aga hakkama sain selle lapiga. Siis mõõtsin ennast ja tegin vesti visandi. Et kust kohast miski jookseb.Ja et optiliselt saledam näida panin keskele pahempidise koega 10 silma laiuse paneeli.Tagantjäreletark olles, oleks see pidanud 11 või 9 olema.  Asusin arvutama. JA SIIS TULI EMA. Kes oli seda sahmerdamist siiani kõrvalt vaadanud. Ja asus ka nõuandeid jagama. Et kui ikka tema kunagi kudus, siis oli nii ja soovitas ikka silmi ka juurde arvestada oma mõõtudele. Sama soovituse sain ka Isetegijast. Sügasin veidi kukalt, kui silmade arvu lõpuks kokku sain, aga kuuleka lapsena tegin ema soovituse järgi. Kui sooniku valmis sain, siis tundus asi veidi hapu. Kuidagi kahtlaselt lai.....aga noh-alguse asi ja vähe tehtud veel...ja lisaks rinvarrastel

Kui hakkasin mustrit tegema hakkas mind häirima (mingi kretinismi tunnus vist?), et kõik keerud jooksevad mõlemal pool hõlma ühele poole. Parandasin ka selle vea ja teisel pool hõlma jooksevad keerud teistpidi. Kui olin veel umbes 5 cm kudunud, siis sai lõplikult selgeks, et asi ON LIIGA LAI MINU JAOKS. Viimane kord, kus ma oma lapsevanema nõu kuulda võtan.....Ta arvas küll, et vest ei peagi nagu nahk seljas olema aga ma kleiti ka ei plaaninud kududa- ei mini ega maksit.

Kuna algus oli üsna palju aega võtnud ja ei raatsinud enam üles ka harutada, siis jätkasin- emale vesti kudumist. Nii kui vahepeal võtsin mingi muu asja käsile, köhatati kohe ja küsiti, et kas see puutub kuidagi tema vesti tegemisse? Kasvav kulaklus?

Võttis aega, mis võttis, aga valmis sai. Sellel pildil on vest vahetult peale valmimist eestvaates.

Ja sellel pildil tagantvaates. Et asi ikka "põnevam" kududa oleks, tegin ka taha pisikeste palmikute rea.

Siin pildil on vest juba pestud ja kuivanud. See oli ikka KOHUTAV, kui must see lõng oli. Läbi kolme pesuvee lasin, loputused lisaks. Et kuivemaks saada, lasin tsentrifuugist läbi 700 pöörde pealt. Süda värises küll sees, aga otsustasin katsetada. Võttis võibolla veidi karvasemaks küll, kui käteräti sees kuivatades. Järgmine kord vist nii ei tee.

Piltide pealt vist aru ei saa, kas on puhtam kui eelmistel piltidel.

Siin on vest oma omaniku seljas eestvaates. Rõhutati seda, et esiosa tuleb tuleb tingimata ikka suurem teha, sest "vanasti ju ikka tehti nii". Kuna oli selge, et minule seda vesti ei tule, siis viisin käeaugud mõlemalt poolt 8 silma tahapoole ja eestpoolt kudusin õlad veidi pikemaks, sobivamaks "korpulentse figuuriga" nagu rõhutati. Kudumise ajal oli modell omast käest ja kui vaja mõõta oli, siis oli hea "ahistada" teemal, kui vesti tahad, siis aja käpad püsti :D. Ajas.

Ja tagantvaates. (nägu ei lubatud näidata)

Lõnga läks umbes 300-350 gr ringis. Üks viht täielikult ja teisest umbes 1/3. Oma arvates võtsin vihid ikka ühest pakist, aga kududes alustades uut vihti tundus, et sellest pruunist oleks haapsalu salli võinud kududa. No nii peenike oli see. Kui värv hakkas muutuma, siis läks ka lõng oma tavalisse jämedusse, aga värvid ja üleminekud jooksid pikemalt.

 No kokkuvõtteks võib öelda, et endale ma vesti ei saanud, sain huvitava ja kohati ajusid ragistava kudumise. Ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis ei ole ikka pruun ega hall minu värvid ka ja see põikipidi triip teeb ka optiliselt paksemaks...:D

Üks asi sai lõpule ja sada ideed istub peas. Väimees tegi (no kes ikka ämmale julgeb vastu vaielda) vanadest pikkadest katkistest (küll mõni ikka võib vanu asju säilitada) stagnaaegsetest minu ema nr 4 puuvarrastest valmis lühemad nr 3 vardad. Ja varustasin ennast ka peenvillase valge lõngaga. Ja üks muster istus eile ajukäärudesse ja tundes ennast, siis proovin ma teda pitsmustriks kududa. Miks minna otse, kui ringi saab ;)....
 Ja mitu pakki Pardo savi ootab teise idee valmimist....ehhhh, miks on ööpäevas ainult 24 h ja inimesel ainult 2 kätt?

Kanzashi

Igaüks läheb lolliks omamodi. Mina avastasin enda jaoks tehnika nimega Kanzashi. Pärit Jaapanist. Kõik on kindlasti näinud neid imelisi lillekesi Jaapani geišade soengutes. Mina olin siiani siiral arvamusel, et need ongi päris lillekesed :). Siis aga avastasin, et vot sulle säh-hoopis riidest tehtud. Tekkis huvi selle vastu, et kui raske nende tegemine siis tegelikult on. Alustuseks sai proovitud lihtsamaid lillekesi.

 Valmis sai 2 peavõru ja 1 juukseklamber.

 Proovisin pildistamiseks kahte erinevat tausta. Tume on akvaariumi kapi pealne, millel veel akvaariumit peal ei ole. Kuna taust jäi ilus, siis tekkis kohe küsimus, et kui kappi hakata kasutama sihtotstarbeliselt, siis jään ilma heast taustast.

Suur juukseklamber. Õie läbimõõt 3,8 cm. Peale juukselakiga töötlemist näeb vedi lillelikum välja ja ei ole ka nii pehme. Täitsa saadaval 4.-€ eest.

Hele materjal on lillede tegemiseks mõeldud hõbehall kunstsiid. Siin pildil siis pahupoolega ülespoole. Peab vist minema kaubandusvõrku ja vaatama mingi sama värvi mitteläikiva ja -kortsuva kanga pildistamiseks. Ühtlasi tuletasin ka meelde ja katsetasin mõnda erinevat raami tegemise varianti.

Siin valge lilleke uhkes üksinduses. Õie läbimõõt nibin-nabin 4 cm. Peavõru materjaliks on metalltraat. Pole vaja karta, et katki läheb :). Peavõru on täitsa saadaval  6.-€ eest.

Peavõru mais neljaseks saava modelli peas.

Meelespeadega peavõru. See võeti laualt ja öeldi, et see on nüüd tema oma :).Õite läbimõõt 2,5 cm.

Käsi on nüüd "valgeks tehtud" ja kindlasti proovin ka teisi lillede voltimise mooduseid selles tehnikas. Mulle hakkas meeldima :). Oleks ainult aega kõige selle jaoks, mida tahaks teha.

Sõbrapäev

Sõbrapäev koos palavikuga :(. Palju õnne mulle....

Totaalne muutumine

14.veebruaril 2006 nägi ilmavalgust täkkvarsake. Nimeks sai ta C Valentin´s Day. Tahtsin panna ainult valentini päeva järgi nime, aga kuna nimi käib isa tähe järgi, siis issi Castello´st tuli ette panna C. Passi sai ta küll tõuks "Eesti sportponi" eesti tõugu ema järgi, aga poni kasvu ei oleks ta ka ilmselt siis jäänud, kui ma oleks ta kohe söögi pealt maha võtnud. Isa on tal nii 175+ turjast. Oma nime õigustab ta täielikult, sest on tõesti väga sõbralik.  

Miks pealkirjaks on "Totaalne muutumine"? Kes pakub, mis värvi on see kohe-kohe 5-seks saav hobune nüüd? Sündimise hetkel oli ta tumekõrb. (Airi, sina ei paku ;) , sest sina vist mäletad ).
Õige vastuse avaldan 14.veebruaril :).

Nüüd näeb see hobune välja selline:

Hall aga mitte siiski helehall ;9.
Head sõbrapäeva kõigile!!

Head uut Valge Jänese aastat!

Klikkimine pildil teeb selle suuremaks ;).

Silvia rätik

Võtsin ennast lõpuks kokku ja pesin/venitasin rätiku, mis sai valmis enne jõule tegelikult juba. Muster on kokku pandud "Haapsalu salli" raamatust Käpakiri4 ja Silvia kiri. Nikerdamist oli veidi, et jooksma hakkaks, sest pitsiliste asjade kudumise kogemus alles väike. Aga meeldib teha, eriti nupulisi asju. Selle mustriga leiutasin ka jalgratast. Mõtlesin, et jube ilus jääb, kui osa mustrist jookseb poole paneeli jagu nihkes. Et järgmine kord võiks selle teha siis sedamoodi. Mõeldud-tehtud. Et mustri joonist saada ja kokkujooksma panna, pildistasin raamatust pildi ja mustri ja nikerdasin PS-is kokku. Hirmus uhke tunne oli, et (peaaegu) hakkama sain! No üks koht jäi veidi kahtlaseks, aga selle lootsin proovilapil ära lahendada. Ja siis keerasin raamatus järgmist lehte ja VOILAA!! Seal oli sama muster!! :D

Lõng Aade 8/2
Varras/ringvarras nr 4
Nõelte all mõõdud 87x172cm. Maha võttes jääb ilmselt 85x170 cm.
Kellel soovi, siis paku oma hind ja rätik vahetab kodu :).

Väike fotosessioon peale nõelte eemaldamist. Üks väike abiline arvas, et tema mõmmid teevad pitsilise rätiku pildi tunduvalt paremaks. :)