Kakerdasin kaameraga.

Oli 2 vihmavaba päeva. Reede ja laupäev. Reedel on trennid hilja õhtuni välja, seega on laupäev see päev, kui (teoreetiliselt) on võimalus kaamera kätte võtta. Rahvas oli Ruilas meistrikatel ja seega tall tühi. Kahmasin kaamerad ja koti ja läksin. Sel aastal ei olegi suvel sinna tahapoole koplisse saanudki, seetõttu olin üsna halvasti üllatunud, kui leidsin, et ei olegi suuri liblikaid ja lilli on ka kuidagi väheks jäänud. Rohi see eest oli pikk, paks ja kõrge.
  Tuigerdasin siis kadakate vahel, hoolega maapinda jälgides, et ei murraks või väänaks oma hindamatuid jalaluid lõpututes aukudes, mis on jäetud aja jooksul tuhnivate metssigade poolt. Ega see koplipinnas muidu ka teabmis sile ei ole. Tegin siit-sealt mõne klõpsu aga ei olnud SEDA tunnet. Lihtsalt nautisin päikest ja kerget tuult ja seda, et ma ei pidanud kella vaatama ja kiirustama kuhugi.
 Olin jõudnud otsapidi kopli tahaserva, kus hobused suveajal praktiliselt ei käi. Uurisin vana kiviaia jäänuseid, ajasin ennast sirgeks, keerasin ringi ja tardusin. Mind uudistas vana sokk. Ilmselt ei suutnud ta aru saada kellega-millega tegu on, sest roheline-lapiline jakk ja müts sulandusid rohelisse tausta aga liikusid ikka, lisaks must-punane kott seljas. Jäin seisma ja vaatasin ka. Seirasime teineteist mõne sekundi, siis tõstsin vaikselt kaamera ja tegin paar võtet. Märkasin, et mõned kõrred on pahasti soku näo eest ja nihutasin ennast natuke ning tegin veel mõned võtted. Laskusin veidi allapoole, et läbi rohu teha, aga ei saanud head kaadrit. Otsustasin, et proovin veel paremat võttenurka leida, et need viimasedki kõrred näo eest ära saada. Nihkusin veidi paremale. Sokk, kes seda võimlemist oli siiani vaikselt vaadanud, leidis, et nüüd aitab ja keeras pahase haukumisega minekule. Seda, mida ta minust arvas, kuulsin veel natuke aega pärast sedagi, kui ta hüpetega võssa kadus.

Järgmisena otsustasin inspekteerida suurt rohtukasvanud kivihunnikut aia taga. Kevadine ülevaatus näitas, et seal on elu, aga mitte seda, kelle elu. Soku kadudes kandus kõrvu mingeid häälitsusi. Läksin vaikselt asja uurima.
 Ettevaatlikult edasi liikudes jäin äkki seisma, sest minu ees oli rohus üks kogu. Millegipärast ootasin rebase punakat kasukat, aga leidsin kähriku.
 Kui pilgud võiks tappa, siis oleksin ma surnud praegu. See oli ikka sigavihane pilk, mis mind sealt kõrte tagant tabas. Tegin pildi ja proovisin asendit vahetada. Kiusatus oli suur vaadata kaamerast, mida ma sain ja kui uuesti pilgu tõstsin, nägin ainult karvast tagumikku põõsasse kadumas.
Ei ole just auhinda vääst kaader, aga emotsioon oli laes!

Keerasin ringi ja hakkasin teist radapidi astuma. Pilk tabas midagi üle kivi vilksatamas. Jäin seisma. 

 Piilusin tasakesi kivi taha ja minu silmad kohtusid pisikese sisaliku silmadega!! Olin ammu tahtnud saada sisalikku pildile, aga nemad olid alati väledamad ja suutsid kaduda enne seda, kui mina neid suutsin avastada. Sättisin ennast kivi lähedale istuma ja panin kaamera paika, et kohe saaks pildistada, kui sisalik peaks kivile naasma või isegi ainult piiluma üle kivi serva. Sisalikul oli siiski teine arvamus asjast. Võibolla oli tegemist ka kogunevate pilvedega, mis hakkasid päikest varjutama.
Et minu pisikest pettumist leevendada, maandus kivile rohutirts.

Seejärel hakkasid lähenema pisikesed mustad liblikad, keda enne mul tabada ei õnnestunud. Ka nüüd ei saanud ma neid niimoodi kaadrisse, nagu tahtsin,sest nüüd olid nad LIIGA ligidal. Suure võimlemise peale mõned võtted siiski sain.

Enne sisaliku kivi juurest lahkumist tegin metsmaasikast ka pilti.

 Need kellukad on küll tehtud paar nädalat tagasi, kui mitte rohkem.
Kasutasin ikka ja jälle oma komplekti vana vene objektiiv Jupiter 37A+vaherõngad
See must täpp ei ole sensorisodi vaid taustale jäänud kärbes :D. Ilmselt oleks küll parem eemaldada.

Tagasiteel koju nägi Muraste põllu kohal (või noh mis põld, kinnikasvav vana heinamaa ilmselt) lendamas ühte kullilist. Pole veel aega saanud teda identifitseerida, aga röövlindude raamat on olemas nüüd ja püüan seda teha siis, kui aega saan.

Loodame, et ikka suvi ka tuleb tagasi.

Päikest!

Päästemissioon vol.2

Tundub, et see missioon läheb tasapisi edukalt.
Nässu on edukalt kosunud. Suurte kuumade saabudes panin 4 ilma õievarreta taime rõdule. Edasi-tagasi tõstmisega ehk aklimatiseerimisega väga ei vaevanud, sest õues oli soojem, kui toas. Eile tõstsin tuppa tagasi, kuna ähvardas külmaks minna ja õues seda ka tegi. Taimi üle vaadates avastasin Nässul õievarre alge piilumas lehekaenlast.
 Pildid on tehtud kiiruga ja erilise töötlemisega ka ei vaevanud.

Nässu praegu. On ennast trimmi tõmmanud ja "kortsud suveks siledaks" söönud :D.

 Pisike varreke tulemas.

 See on siis see kaheleheline. Algul mõtles, siis hakkasid potis juured mühinal kasvama ja huviga ootasin, mis edasi saab. Sai selline pungakene eile õhtuks. Vaatan põnevusega, mis sealt tuleb.

Need täpikesed ei ole  kahjurfauna vaid tolm. Homme lähevad vanni, siis saavad puhtaks. 

Olen mõned päevad kodunt ära, tagasitulles on huvitav vaadata, palju vahepeal need pungakesed kasvanud on. Ehk õnnestub mõni pilt ka teha. 

Päikest!

Päästemissioon

Sõbrannaga jutustades tuli teemaks minu orhideed. Nii muuseas mainiti, et kui ma tahan, siis võin 2 tema oma endale saada. Et ei istu talle need. No olin neid ennegi näinud ja jätkuvalt imestasin, et need veel tal hinges on üldse. 1 vanem, teine noorem. Mingil ajal peale kinkimist ilutsesid nad tal aknalaual. Ükshaaval erinevatel aastatel. Ja siis pakkus mulle, et kas ma saan neist veel asja. Temal aega ja tahtmist ei ole. No suur majapidamine ka, ei imestagi et ei ole aega nende jaoks.
Pühapäeval siis tõin ära. Olin mõttes juba tükk aega mõlgutanud, et võiks proovida mõne sellise "rääbuga", et kas õnnestub taastada või mitte.
 Seega, olge oma mõtetega ettevaatlikud :D . Äkki lähevadki täide....

 Välja nägid sellised. 1 ülekastetud, teine alakastetud.

 Kodus ei olnud järel niipalju orhideemulda, et seda kasutada, seega tuli kaubandusvõrku sammud seada. Otsustasin Hortesesse minna, sest eeldasin, et seal on kõige suurem valik. Tahtsin saada võimalikult väikest kotti. Ja igaksjuhuks suuremat potti ka ja siis ka juba potiümbrist. Nii see algab....
 Sain vajaliku ja tagasi kodus võis töö alata.

Nr 1. Panin neile numbrid, sest mul ei ole hella aimu, millised nad on. Ei mäleta ka enam , mis värvi nad olid, kui õitsesid.(No vanadus taob jalaga sinnasamusesse).
 2-e lehega noorem taim.

Siin on näha kahtlased mustad täpid lehtedel. Neid hakkan nüüd jälgima, kas hakkavad laienema või mitte.

Piltide kunstilise poolega vaeva ei näinud ja pildistasin kaameravälguga. 

Potist väljas ja mullast vaba. 

Siin juba "revideeritud"juurtega 

Juuremassi nagu on. Ainult et õievars tuleb kasvupungast välja. 

See orhidee läks oma potti tagasi. Edasi on tal valida, kas hakata kasvama, või mitte.

Nüüd lill nr 2.

Ülekuivanud 2-e varrejäänusega, aga lehti on 4. Lehed on ikka täitsa nartsud.

Potist väljas ja mullast prii.

 Teistpidi vaade

Juured lähemalt.

 Peale "revideerimist". 

Polegi nagu palju järel :(. 

Uuest potis. 

Selle panin veidi suuremasse, sest osa juuri olid ikka pikad ja ei tahtnud enam hästi vanasse potti mahtuda. Vanast potist välja võttes olid keerdus poti põhjas oleva randi ümber ja üsna tugevalt kinni.

Istutamise ajal lehtede vahele piiludes leidsin sealt piiiiiiiiiiiisikese leheotsakese. Eks näis, mis temast saab.

 Lill ise tundub küll päris "nässu" olema. :(

Esialgu jätsin alles ka need õievarred, kuna ei teadnud, kas võtta maha, või mitte. Toestada pole vaja, sain hästi tasakaalu. Liinale "aruannet" andes soovitas ta need maha võtta. Homme siis teen ära.

Siin siis mõlemad koos veel ilma ümbrispottideta. Peale pildistamist piserdasin veel seda "nässut" filterkannu veega. 

Suveks ilmselt kolin nad rõdule. Seal peaks see vahelduv ilm neile hästi mõjuma.

Praegu aga ilmselt lähevad nad kööki aknalauale. Seal on valgem, kui minu toas ja eemal teistest orhideedest. 

Mõlema juurte desinfitseerimiseks kasutasin kaneeli. Ema ei hakanud targu kommenteerima....

Püüan edaspidi teha mingit ülevaadet, kuidas neil läheb.

Päikest, kes lugesid!

Mõttemõlgutusi vol.2

Ma tahan teada, mis toimub sellest maailmas siin.....? Kas midagi head tõepoolest enam ei ole....? Ma ei heieta hetkel teemal mina ja tehnika, sest kirjutan seda oma uuel läpakal, mille olin sunnitud ostma, kuna ka asendus andis otsad. Ma mõtlen lihtsalt üleüldiselt mis toimub...On see maailma muutumine, või halbade jõudude võimu suurenemine. Ühel heal sõbral on vähk läinud edasi, teine oli paranemas eelmisest infarktist , sai tehtud isegi mingeid plaane juba ....ja nüüd istus jälle 1,5 kuud seekord järgmise ja kõige rängema infarktiga haiglas, 3 lõikust. Palju tal neid olnud on, ei oskagi enam kokku lugeda.
  Ja siis loen lehest, et Saaremaal uppus pisike poiss. Koordinaardid ja asukoha kirjeldus tõid ihukarvad püsti.... kuidagi liigagi tuttav koht. Helistada ka ei tihanud, et kuidas sa ikka küsid...ja siis löön tänase Õhtulehe netis lahti ja minu kõige suuremad kahtlused saavad kinnitust...........
 Loed mingeid uudiseid ja ainult halba leiad...hea on nagu kuhugi ära kadunud kuhugi. KUHU???? Ma tahan teada........?????!!!!!!!!!!!
 Ühtegi pilti ei ole, sest selles arvutis veel ei ole neid. Ka pole olnud isu kuhugi minna, et pildistada. Selleks on minu puhul vaja teatud tuju, mida ei ole..........sest.....alusta algusest...

Päikest teile!

Mõttemõlgutusi

Alustaks sellest, et märtsikuu ei ole mulle tehnikasõbralik kuu kohe üldse mitte. Lahkus vaikselt minu läpakas. Hommikul lihtsalt käima ei läinud. Kasutan hetkel sõbra vana, mida tal enam vaja ei ole ja lahkelt koogi eest mulle andis.( Noh olgu, kook on hetkel veel tegemata.). Aga fototöötluseks see ei sobi hästi. Viisin enda vana läpaka igaksjuhuks kontrolli, et äkki annab midagi päästa, aga ei. Võtsin sinna kaasa ka oma välise kõvaketta, nii umbes 3 a vana. Et ehk saavad selle USB üle vaadata, ei taha hästi kontakti anda ja krõbisema on ka hakanud veidi. Selle kohta sain kiretu teate, et viimasel hetkel suudeti andmed ära päästa 90%. Kogu mõttetöö tulemusel jõudsime järeldusele, et mulle ei ole vaja 1-te välist kõvaketast (ja Hitachist ärge mulle üldse niipea rääkige, olgugi tal parimad näitajad statistiliselt järgi. 4 a ja 2tk, esimene läks garantiikorras vahetusse ja andmeid ei saanudki taastada). Et mulle on vaja miskit RAID-i, kus sees 2 paralleelset ketast. Sain selline tehnilise info, mida see kast oskab, et pea hakkas huugama. Ilmselt hakkab IT-meeste pea samamoodi huugama ja nad reageerivad samamoodi minu jutule, kui hakkan neile ratsavarustusest või sarnaste harjutuste erinevusest rääkima. Kokku läheb see ikka üle 400 raha maksma. Pluss uus (kasutatud aga paremate näitajatega) läpakas.
 Siis teatas üke kaamera päästik, et tal on aegajalt reageerimisprobleeme. Tavaliselt juhtub just siis, kui just SEDA momenti on vaja. Nt. müügihobune oma parimal katsel üle tõkke, hobune lööb tagant üles vms huvitav situatsioon.
Ja autol on vaja ka õlivahetus teha :(.
 Kokkuvõteks- LAF' ile ei saanudki sel aastal ühtegi pilti saata, ehkki olid juba välja valitud. No ju siis pidi nii minema.
 Nüüd räägin veidi tootefotost.
 Tahtsin juba ammu oma ''pisividinaid'' pildistada ja selleks oli vaja valguskasti. Veidi loomingulist lähenemist ja valmistasin selle Kalevi kommikastist ja kalkapaberist Lisaks valge õhuke kunstsiidist riide üle. Valgustiteks 2 laualampi päevavalguspirnidega ja 1 põrandalamp tavapirniga. No ei tõusnud käsi seda LED-i ostma.
  Taustaks sai algul valge fliis. Aga selle tonaalsus ei olnud ikkagi see, mida tahtsin. Kippus kuidagi mängima erinevate settingutega.
 Kuna sellise pildistamise kogemus puudus, siis settinguid sai ikka näppida, enne, kui valgustasakaalu enamvähem paika sai.Töötlusprogramm lisaks abiks. No ega ju netist teiste kogemustest lugeda pole vaja. (Üldse katsun kasutada arvutit niivähe, kui võimalik, sest kohutavalt hakkab silmadele)
 Nüüd pildistamisest ja veidi roose. Mulle meeldib neid keerutada :).
 Need on läbimõõdus u. 4,5-5 cm õie osas.

Õige varsti sai valgest taustast ''siiber'' ja hakkasin kodus ringi vaatama, et mida veel kasutada saab. Sinine papp? Alumine pilt on veidi liiga heledaks keeratud, ülemine on õigem.

 Valged on suuremad, 6,5-7cm. 

 Hello Kitty lõksud on 4,5 cm

 Aga see sinine on kuidagi liiga pealetükkiv. Kaevasin kapis veidi ja näppu jäi papka veneaegse sametpaberiga. Valisin sealt rohelise, halli ja lihtsalt karvutu papi,

 Roheline meenub veidi muru.

  Hall on lihtsalt mõnusalt neutraalne.

See taust meelib just oma sellise veidi omapärase mustri tõttu. Lisandiks kasutasin erinevaid teokarpe. See urvakimbuke jäi silma ja näppu enne talve tagasitulekut, kui kolasin talli taga võsas ja sellele peaaegu peale oleksin astunud. Minumeelest päris armas teine :) ?.

Lisaks kasutasin ka oma ''vana ausat'' tausta - parkettpõrandat.

Aga midagi nagu tahaks veel. Et ees seisis minek kaubandusvõrku, siis ühendasin vajaliku kasulikuga ja põikasin sisse veel Koduekstrasse (kust ma ei saanud midagi), Jysk'i, kust sain väikese bambusmati ja Vunderisse, kust sain vist päeva parima leiu, peale pikka mõttetööd. 

Proovisin seda kaelakeed pildistada nii ''muru'' kui ka halli peal, aga midagi jäi nagu puudu.

Ja siis panin ta uue tausta peale ja voilaa! Just see mida tahtin! Tegemist siis scrapbookingu paberiga. Siis on ainult osake sellest paberist. Paremini ei saanud, sest valguskasti mõõdud ei lubanud. Tundub et tuleb, suurem kast teha. 

Proovisin ka osa asju üle pildistada sellel uuel taustal. Lisasin suvel rannast leitud auguga kivi. Auguga kivi pidi ju õnne tooma :). Ma nüüd jään ootama, millal see siis uksest-aknast sisse sajab :D.

Hello Kitty lõksud.

Siin teokarbiga.

Taustade osas tekkis mõningaid ideid, aga selleks pean oma failid kätte saama.

Roosidel ei ole taguseid selleks, et klient saaks ise otsustada, mida ta tahab. Kas prossi, juuksekummi või -klambrit. Taguseid on erinevaid.

Lähevad nad üles Etsysse.

( Kui nüüd keegi oskaks seletada, kuidas seda poodi sealt üles leida ja linkid või guuglis leitavaks teha....)

Loodan, et väga pikk jorutamine nüüd ei saanud siia.

Kena kevadet teile, kes lugeda viitsisid! Lumi on juba ära sulanud, talvekülm on mööda läinud. Mõned rändlinnukesed ka nähtud.

Minu uus iludus.

Ei ole ammu postitanud. Midagi on tehtud, midagi on pooleli. Lihtsalt ei ole tuju. Mis sa neist sokkidest ikka pildistad...Lisaks pakkisin kaamerad peale TIHS-i kappi ära.
 Tänase postituse põhjuseks on hoopis minu uus iludus. Kuidas ta minuni jõudis? No selleks pean alustama sellest, et mul oli tarvis ühte suuremat ja ühte keskmist säilituskasti. :D.
Kuna olen väga rahul Novaluksist mitu aastat tagasi ostetutega (96l ja miski poole väiksem) siis tahtsin samasuguseid veel. Võtsin siis neti lahti, et kus nüüd pesitsevad - tutkit brat, polegi! Hoopis Koduekstra nad ära ostnud.
 Võtsin siis ette Haabersti Jyski alustuseks,  et ülevaadet saada, mis neil on. Hind kõige määravam ei olnudki. Päris selliseid ei olnud, nagu tahtsin. Lisaks tekkis küsimus, et miks peaks säilituskastil olema õhuaugud?? Otsisin endale suuremat kasti, et lõngavarud kahest väiksemast kolida kokku ühte suuremasse. Neid auke nähes kujutasin jube ette, millist pidu koid seal pidama hakkavad.... Jääb ära.....!
 Edasi siirdusin Rocca Koduekstrasse. Sutsu suurem, kui Mustika oma. Suure kaevamise tulemusel sai siis üks keskmine välja valitud ja ära ostetud. Aga suuremat ikka ei olnud. Tuli meelde, et millaski oli K-Rautas ka mingi kena kastivalik olnud. Hea usu peale siirdusin sinna. Poes möödusin ka aiakaupade osakonnast ja viskasin pilgu peale osakonna servale pargitud orhideedest. Otsisin üles plastkastid, mis viimasest külaskäigust saadik olid kohta muutnud ( tuleb tihemini kaubandusvõrgus käia :D ). Sain oma kasti, veidi väiksema, kui tahtsin aga vähemalt ratastega ja ILMA õhuaukudeta. Seejärel läksin tagasi aiakaupadesse, sest plaanisin oma orhideesid ümber istutada ja vajasin substraati nende jaoks. Möödusin jälle nendest samadest orhideedest ja takseerisin pikemalt. Ostuplaani ei pidanud. Enamus värvid olid kodus olemas ja aknalaud ei ole ka kummist. Olemasoleval 5-lgi kitsas . Ja siis silmasin ühte teistsugust õit. Sellist roosamannat, nagu ma ta mõttes ristisin. Rahakott tuletas meelde, et ei see kord - autol õlivahetus ja hobusele suulisi vaja...Tuulasin siis veidi muldades ja istutusmaterjalides. Valisin Kekkilä orhideemulla. Noh, substraat on õigem öelda, nagu ma kuskilt lugesin :). Panin selle kaenlas olevasse kasti (ega käru ju ei võtnud, kui kasti ostma läksin) ja siirdusin kassasse. Teepealt põikasin kõrvale ja hankisin endale laualampi tagavara pirni. Kassasabas ei läinud ikka see roosamanna silmade eest ära. Ohkasin ja läksin tagsi. Ta oli ikka veel seal...!! Pikemalt mõtlemata ja rahakoti kisendamisest hoolimata võtsin kaasa.
 Siin ta on :D. Aukohal keset aknalauda, ootamas, kuni ka teised õitega järele jõuavad.