Thursday, July 18, 2013

Jaanipäeva hommikul koos hobustega

Otsustasin sellel aastal teoks teha oma plaani veeta jaanipäeva hommik koos hobustega. Sarnase "projekti" viisin ellu umbes 7 aastat tagasi, siis küll oma filmikerega. Vahepealsed aastad on kas olnud vihmased, või muud tegemised on seganud.

Alustuseks "superkuu". Läbi kasevõsa ja pilvekihi ei olnud ta nii super midagi.


Kui veidi valgenema juba hakkas, liikusin edasi karjamaale..Hobused on vaid aimatavad kusagil seal udus. Kell näitas 3.24


Taevas oli imeline. Paremas servas, selle kõige madalama koha pealt peaks tõusma päike. No vähemalt sealt ta tõusis 7 aastat tagasi. Sel aastal aga jäi pilvekiht ette, ja seda tõusu momenti ei saanudki.


3.47. Hobused on lähemal ja hakkab veidi ka valgust lisanduma.




3.49. Ma olen avastatud!


3 umbusklikku nägu uurivad mind. Sel aastal ma veel ei ole käinud koplis nendega koos, et pildistada. Domingo, see vasakpoolseim, tunneb mind ära, paar kiiret kabjahoopi kahele poole, mõned kõrvalingutused ja uudishimutsejad lähevad laiali. Olen karja võetud tema kaitse alla 


MIDA sa siit tahad?


Järgmine seltskond julgeb siiski uurima tulla. 


Kiire kõrvale põige naaberkarjamaale on igav.
Kui midagi ei anta, siis pole huvitav, ja tehakse kiiret minekut. Karjas pildistamas käies ei jaga ma mitte kunagi mingit nänni hobustele. Ka kaasas ei ole, et mitte tekitada liigset huvi enda vastu. 





Katsetan oma teleobjektiivi võimalusi.


Üksik kibuvitsapõõsas hommikukastes oma õitega.




Piilun õie sisse.


Selja tagant kostub kabjaplaginat ja hirnatusi. Keeran ümber ja avastan oma kaitseingli Domingo laiali peksmas ja karistamas ülbikuid, kes olid julenud siiski liiga lähedale tulla, et uudistada, mida ma seal kibuvitsapõõsas nii huvitavat leian. Talle ei mahu pähe ja hinge, et mõni teine hobune, peale tema, võib ka mulle läheneda. Mis teeb vahel raskeks minul ka mõnda teist hobust karjast ära tuua.

4.54. Sääsed kiusavad 


Üks töökas sell varahommikul


Poni Alfa. 
Väiksemate laste esimene võistlusponi.


Suur ja südamlik Diamond 
Meil on ta kasutuses nii teraapiaratsutamises, täiskasvanud meestele, kui ka algatele. Vajadusel saab temaga ka käia näiteks Jüriöö tuld viimas keset Tallinna linnaliiklust, või minna hobuparaadile. Ka ilma sadulata on temaga hea sõita ja seda kasutame tihti ratsanike õpetamisel. On ka ette õpetatud, aga meil puudub vastav varustus tema jaoks. Kuna otsest vajadust ei ole olnud, siis ei ole seda ka ostetud. Ühesõnaga universaal-nahhaal.


6.22. Boss Veron kontrollib olukorda


6.25. Laki ringutab. Pikk öö ülevalolemist on oma töö teinud. 


Fookus kõrrele. Autofookus leiab üles asjad, mis vahel tähelepanuta jäävad.


Fookus hobusele
Ühe kaadri 2 varianti.


Heinakõrred, suvi, soe, linnud laulavad. Ei mingeid muresid. Isegi sääsed on hetkeks kuhugi kadunud. Ja VAIKUS...nii, et kuuled oma kõrvus kohinat....isegi suurel teel ei sõida autosid. Nagu täitsa teises maailmas oleks, seal, kus ei ole kiirust, muresid ja argipäeva hallust. Jääkski õige sinna....


Diamond tukastab. Päike hakkab ennast tasapisi metsa tagant kõrgemale kerima, kuid veel peale ei paista.


6.40.Ka sõber Domingo laseb silma looja. Sõbrad ümberringi. See aeg on nii lühike, mil hobune saab niimoodi puhata ja silma kinni lasta. Ma võiksin sellele hobusele külje alla pikali heita, kui ma tahaks ja ta ei tee teist nägugi. Sõitsin, "remontisin" ja tegelesin temaga umbes aasta traumajärgselt, enne kui ta tagasi gruppi läks. Minule oli see uuesti sadulasse istumine peale mitut aastat vaheaega.Tasapisi alustasime mõlemad uuesti.
  Selline suur ja heasüdamlik hobune, kes võtab "omaks" iga inimese, kes temaga veidi pikemalt tegeleb. Kui lastega võistlustel on, siis teeb pool tööd nende eest ära. 
Minul on temaga eriline suhe. Kui olen karjas pildistamas, võin kindel olla, et mu seljatagune on kaitstud. Kui kõhuli maas rooman, siis tunnevad hobused erilist huvi ja tulevad uurima ja vahel püüavad ka kabjaga katsuda. Et kui pikali, siis on miskit viga ja siis proovivad kabjaga koputades "ellu äratada", ehk püsti saada. Kui tihedamalt käia, siis harjuvad ära ja eriti ei reageerigi enam erinevatele asenditele. Aga alati on turvaline olla, kui tead, sinu tegemistel hoitakse silma peal ja teisi väga lähedale ei lubata tulla. Vahepeal käib kontrollimas, paneb pea õla peale, saab oma pai nina peale kätte ja läheb ja näksib rohtu edasi.


Cartini ja Carpe Diem puhkavad samuti.


Puhkavad jalad. 


6.57. Päike piilub pilve tagant ja kerkib ikka kõrgemale ja kõrgemale. Ka vana Dibi laseb seistes silma looja
See on viimane pilt temast ja tänaseks päevaks kappab ta juba taevastel karjamaadel oma 27 eluaastaga, jäädes seal igavesti nooreks ja tubliks esimeseks ratsuks ja teraapiaponiks. 


Cartini
Ümberringi hakkavad hobused pikali heitma, et päikese käes veidi tukastada.


Laki on leidnud mugava poosi.


 Ka Diamond keerab külge.






Rooman veidi ümber pikutavate hobuste. Kuna nad juba teavad, et minu käest midagi ei saa, siis ei lase nad ennast ka häirida minu liikumisest. No sebib siin üks ringi, las ta siis olla...Ega ma neile väga nina alla ka ei roni, telezoom teeb oma tööd.


7.30.Hobuseid langeb, kui loogu. Ka Ellips otsustab pikutada
 



Päike tõuseb üha kõrgemale. Sean ennast lahkuma. Enne püsti tõusmist sulen istudes silmad ja kuulan magavate hobuste hingamist. Loomad, kes tavaliselt inimese läheduses tõusevad üles, ei tee minust väljagi ja tunnevad ennast mõnusalt. Tahaks ka isegi niimoodi pikali visata ja mittegi millegi pärast muret tunda. 

7.50. Tõusen vaikselt, et magavaid sõpru mitte segada ja lahkun. Kopli väravas tervitab mind väike "tiksuv" linnuke. Keeran ringi, vaatan hobuste suunas ja tänan mõttes koos veedetud 4,5 tunni eest. Nendel on puhkusetund enne tööpäeva algust, minul omad tegemised ootamas.


Võib-olla järgmisel aastal jälle.



Wednesday, May 8, 2013

Kevadet püüdmas.

Ei ole ammu saanud kaamerat kätte võtta, et minna ja pildistada. Tõttöelda, ega ei ole olnud ka mingit tahtmist seda teha. See lõputu talv tüütas ära. Ja ma ei ole ka just varajase ärkamisega, et kuhugi minna talvel pildistama ja korralik külmavares olen ma ka. Selline talveune tunne on ja siis ainult tahaks magada.Osaliselt seavad piirangud ka hobused. Kui ei ole ka trennipäevi, siis oma sõiduhobused tuleb ikka "ära teha". Olenevalt olukorrast 1-2 harva ka oli 3. Seega 1 hobusevaba päev ongi nädalas, mis reeglina kipub kuluma kodustele asjadele, mida muudel päevadel teha ei jõua.
 Et igal talvel mitte päris talveunne jääda ja oma halle ajurakke tegevuses hoida, olen püüdnud osa võtta erinevatest huvialastest koolitustest, mis ei ole seotud hobustega. Sellel aastal osutus valituks Andrus Noorhani Fotokool. Igati positiivne emotsioon!
 Kuna müüsin eelmisel aastal oma hobuse, et ennast varustada Canoni tippklassi teleobjektiiviga, siis otsustasin, et lähen nüüd proovima. Talv läbi vegeteeris ta fotokotis, tulles välja ainult kodutööde jaoks. Samasuguse objektiiviga ja Sigma analoogiga sain pildistada küll eelmisel aastal Soomes, aga oma on ikka oma.
  Tulemused, mis alles jätsin on siis nüüd teie ees.

                   Luigelahing






Üks väike asjalik linavästrik, kes ei suutnud kuidagi aru saada, mida see inimene seal kivi peal istub ja mingit  plõksuvat kobakat tema poole suunab:). Tegelikult oli neid seal vist 4 linnukest, aga katsu sa neil vahet teha. Igatahes nad ei kartnud. Kui veidi aega paigal rahulikult istuda, siis tulevad ka lähemale. 
 Minu lemmikpilt
(Kas ma näen niimoodi parem välja?)

 Hmm, ikka sa istud veel seal....

 MINA lähen nüüd ära...

Jägides neid linnukesi, siis tekkis peas üks plaan, aga sellest kunagi hiljem, kui see õnnestuma peaks.

Õhtune lennuring.
.

 Teel koju.

Kokkuvõtteks võib öelda, et katsetama peab veel palju, et saada seda tulemust, mida ise eesmärgiks olen seadnud. Aga mul on hea meel omada seda objektiivi, millest ma tegelikult ikka väga kaua olen unistanud. Vahepeal jõuti isegi uus mudel välja lasta, millest mul on ainult hea meel. Nüüd unistan uuest kaamerast :).
 Käsitööliinis olen Kanzashi lilli teinud sihtotstarbelise plaaniga, aga kuna tagused on alles teel minuni, siis pilte ei ole. Varrastel on smaragdroheline haapsalu sall, mille tegemist alustasin Tartus 3-e päevasel treenerite koolitusel käies. Muidu ilmselt oleks loengutes magama jäänud. No ei passi mul see ruumis istumine ja jutu kuulamine - teeb uniseks. 
 Ongi selleks korraks  kõik. 
Uute tegemisteni!