Ehk milleks on varjevärvus.
Ei ole oma kaamerat tükk aeg võtnud kätte, et pildistada ka "mittehobuseid". Lihtsalt ei ole tuju olnud. Midagi teha ei taha ja kuhugi minna näib ka nii mõttetu tegevus :(. Ühesõnaga stress kõrgemal kujul.
Tuli minna võtma hobuselt vereproovi borrellioosi testiks. Pistsin autosse ka kaamera. Üle hulga aja. Isegi aku oli täis ja suurema mälukaardi leidsin ka riiulist üles.
Veri võetud suurema siplemise peale, roomasin kaameraga veidi ümber kohaliku lillepeenra, kus olid oma ninad välja pistnud esimesed krookused.
Asusin tagasiteele. Autoga mulle meeldib sõita ja meeldib ka nautida Eestimaa loodust. Olenemata aastajast. Autoroolis kaks mitte just kõige paremini kokkusobivat kooslust. Kui kiiret ei ole ja teisi ka ei sega, siis pole mingi probleem 60-ga tee peal sõita. Iialgi ju ei tea, keda või mida põnevat sa näed.
Tulin tallist ja nii möödaminnes otsustasin kõrvalteele maha keerata. Olin seal kandis pildistamas käinud nii umbes 3 aastat tagasi ja tahtsin näha, mis vahepeal muutunud on. Kas see heinamaa on alles ja kuhu midagi juurde ehitatud on? Heinamaa oli alles, aga ülesküntud :(. Jätsin auto seisma kraavi kaldale kruusateele ja lasin enda poolse akna alla. Vihma sadas vahelduva eduga. Taevas lendas värvuliste parv paanikas ringi, põgenedes seda tagaajava väikese kullilise eest. Eemal asjatasid 2 sookurge ja ühte toonekurge nägin kraavis jalgu leotamas 100 m tagasi. Linnukesed lendasid teiselpool kraavi asuvasse võssa ja ka kullike kadus kuhugi. Kuna viimased kuu aega on olnud väga pingeline just emotsionaalselt, siis istusin autos oma mõttes ja nautisin lihtsalt vaikust ja loodust. Mis siis, et vihmast. Kiiret ei olnud kuhugi. Vaatasin vastu autoakent tibavaid piisku, kui järsku hakkas silmanurgast miski kraavikaldal häirima. Nagu oleks murdunud kasekänd, aga midagi tundus ebaloogilist olema. Et nagu sellest kohas ei saa sellist asja olla. Ei saanudki aru, miks. Võsa ja kraavikallas ju... Et asjast aru saada, tegin nii, nagu ennegi olen teinud. Võtsin kaamera ja tegin häirivast kännust pilti. Läbi kinnise vihmamärja akna. Mõtlemata kaamera settingutele või, et kas ma sealt üldse mingi adekvaatse kaadri saan. Suumides saadud faili kaameras suuremaks avastasin järsku kaks kollast väga vihast silma mulle otsa vaatamas!!! Esimene reaktsioon oli ????????? Kerisin pildi veidi väiksemaks ja leidsin silmade omaniku. Mingi oksa peal istus liikumatult väike kullike, ja seiras mind VÄGA vihase pilguga. See, mida mina olin lagunevaks kasekännuks pidanud, oli tema hele kõht. Pool linnust sulandus ühtlaselt kraavi kaldaga kokku. Otseloomulikult tahtsin saada kohe ka paremat pilti! Lasin kõrvalakna alla. Vana auto ja sodi ka kusagil vahel, aken vajus alla paraja inisemise saatel. Selle kannatas kullike ära. Aga kui kaamera tõstsin, siis oli ka tema taluvuse piir ületatud ja järgmisel momendil oligi kadunud, pikeerides taga asuvasse võssa. Ilmselt oleks pidanud enne kaamera tõstma ja siis akna avama.
Istusin veel veidi autos ja mõtlesin "elu üle järele". Tugenevas vihmasajus hakkasin lõpuks kodu poole liikuma.
Pilti on cropitud 50%, keeratud heledamaks ja teravustatud.
