Jaanipäeva hommikul koos hobustega

Otsustasin sellel aastal teoks teha oma plaani veeta jaanipäeva hommik koos hobustega. Sarnase "projekti" viisin ellu umbes 7 aastat tagasi, siis küll oma filmikerega. Vahepealsed aastad on kas olnud vihmased, või muud tegemised on seganud.

Alustuseks "superkuu". Läbi kasevõsa ja pilvekihi ei olnud ta nii super midagi.


Kui veidi valgenema juba hakkas, liikusin edasi karjamaale..Hobused on vaid aimatavad kusagil seal udus. Kell näitas 3.24


Taevas oli imeline. Paremas servas, selle kõige madalama koha pealt peaks tõusma päike. No vähemalt sealt ta tõusis 7 aastat tagasi. Sel aastal aga jäi pilvekiht ette, ja seda tõusu momenti ei saanudki.


3.47. Hobused on lähemal ja hakkab veidi ka valgust lisanduma.




3.49. Ma olen avastatud!


3 umbusklikku nägu uurivad mind. Sel aastal ma veel ei ole käinud koplis nendega koos, et pildistada. Domingo, see vasakpoolseim, tunneb mind ära, paar kiiret kabjahoopi kahele poole, mõned kõrvalingutused ja uudishimutsejad lähevad laiali. Olen karja võetud tema kaitse alla . 


MIDA sa siit tahad?


Järgmine seltskond julgeb siiski uurima tulla. 


Kiire kõrvale põige naaberkarjamaale on igav.
Kui midagi ei anta, siis pole huvitav, ja tehakse kiiret minekut. Karjas pildistamas käies ei jaga ma mitte kunagi mingit nänni hobustele. Ka kaasas ei ole, et mitte tekitada liigset huvi enda vastu. 





Katsetan oma teleobjektiivi võimalusi.


Üksik kibuvitsapõõsas hommikukastes oma õitega.




Piilun õie sisse.


Selja tagant kostub kabjaplaginat ja hirnatusi. Keeran ümber ja avastan oma kaitseingli Domingo laiali peksmas ja karistamas ülbikuid, kes olid julenud siiski liiga lähedale tulla, et uudistada, mida ma seal kibuvitsapõõsas nii huvitavat leian. Talle ei mahu pähe ja hinge, et mõni teine hobune, peale tema, võib ka mulle läheneda. Mis teeb vahel raskeks minul ka mõnda teist hobust karjast ära tuua.

4.54. Sääsed kiusavad 


Üks töökas sell varahommikul


Poni Alfa. 
Väiksemate laste esimene võistlusponi.


Suur ja südamlik Diamond 
Meil on ta kasutuses nii teraapiaratsutamises, täiskasvanud meestele, kui ka algatele. Vajadusel saab temaga ka käia näiteks Jüriöö tuld viimas keset Tallinna linnaliiklust, või minna hobuparaadile. Ka ilma sadulata on temaga hea sõita ja seda kasutame tihti ratsanike õpetamisel. On ka ette õpetatud, aga meil puudub vastav varustus tema jaoks. Kuna otsest vajadust ei ole olnud, siis ei ole seda ka ostetud. Ühesõnaga universaal-nahhaal.


6.22. Boss Veron kontrollib olukorda


6.25. Laki ringutab. Pikk öö ülevalolemist on oma töö teinud. 


Fookus kõrrele. Autofookus leiab üles asjad, mis vahel tähelepanuta jäävad.


Fookus hobusele
Ühe kaadri 2 varianti.


Heinakõrred, suvi, soe, linnud laulavad. Ei mingeid muresid. Isegi sääsed on hetkeks kuhugi kadunud. Ja VAIKUS...nii, et kuuled oma kõrvus kohinat....isegi suurel teel ei sõida autosid. Nagu täitsa teises maailmas oleks, seal, kus ei ole kiirust, muresid ja argipäeva hallust. Jääkski õige sinna....


Diamond tukastab. Päike hakkab ennast tasapisi metsa tagant kõrgemale kerima, kuid veel peale ei paista.


6.40.Ka sõber Domingo laseb silma looja. Sõbrad ümberringi. See aeg on nii lühike, mil hobune saab niimoodi puhata ja silma kinni lasta. Ma võiksin sellele hobusele külje alla pikali heita, kui ma tahaks ja ta ei tee teist nägugi. Sõitsin, "remontisin" ja tegelesin temaga umbes aasta traumajärgselt, enne kui ta tagasi gruppi läks. Minule oli see uuesti sadulasse istumine peale mitut aastat vaheaega.Tasapisi alustasime mõlemad uuesti.
  Selline suur ja heasüdamlik hobune, kes võtab "omaks" iga inimese, kes temaga veidi pikemalt tegeleb. Kui lastega võistlustel on, siis teeb pool tööd nende eest ära. 
Minul on temaga eriline suhe. Kui olen karjas pildistamas, võin kindel olla, et mu seljatagune on kaitstud. Kui kõhuli maas rooman, siis tunnevad hobused erilist huvi ja tulevad uurima ja vahel püüavad ka kabjaga katsuda. Et kui pikali, siis on miskit viga ja siis proovivad kabjaga koputades "ellu äratada", ehk püsti saada. Kui tihedamalt käia, siis harjuvad ära ja eriti ei reageerigi enam erinevatele asenditele. Aga alati on turvaline olla, kui tead, sinu tegemistel hoitakse silma peal ja teisi väga lähedale ei lubata tulla. Vahepeal käib kontrollimas, paneb pea õla peale, saab oma pai nina peale kätte ja läheb ja näksib rohtu edasi.


Cartini ja Carpe Diem puhkavad samuti.


Puhkavad jalad. 


6.57. Päike piilub pilve tagant ja kerkib ikka kõrgemale ja kõrgemale. Ka vana Dibi laseb seistes silma looja
See on viimane pilt temast ja tänaseks päevaks kappab ta juba taevastel karjamaadel oma 27 eluaastaga, jäädes seal igavesti nooreks ja tubliks esimeseks ratsuks ja teraapiaponiks. 


Cartini
Ümberringi hakkavad hobused pikali heitma, et päikese käes veidi tukastada.


Laki on leidnud mugava poosi.


 Ka Diamond keerab külge.






Rooman veidi ümber pikutavate hobuste. Kuna nad juba teavad, et minu käest midagi ei saa, siis ei lase nad ennast ka häirida minu liikumisest. No sebib siin üks ringi, las ta siis olla...Ega ma neile väga nina alla ka ei roni, telezoom teeb oma tööd.


7.30.Hobuseid langeb, kui loogu. Ka Ellips otsustab pikutada
 



Päike tõuseb üha kõrgemale. Sean ennast lahkuma. Enne püsti tõusmist sulen istudes silmad ja kuulan magavate hobuste hingamist. Loomad, kes tavaliselt inimese läheduses tõusevad üles, ei tee minust väljagi ja tunnevad ennast mõnusalt. Tahaks ka isegi niimoodi pikali visata ja mittegi millegi pärast muret tunda. 

7.50. Tõusen vaikselt, et magavaid sõpru mitte segada ja lahkun. Kopli väravas tervitab mind väike "tiksuv" linnuke. Keeran ringi, vaatan hobuste suunas ja tänan mõttes koos veedetud 4,5 tunni eest. Nendel on puhkusetund enne tööpäeva algust, minul omad tegemised ootamas.


Võib-olla järgmisel aastal jälle.

Kevadet püüdmas.

Ei ole ammu saanud kaamerat kätte võtta, et minna ja pildistada. Tõttöelda, ega ei ole olnud ka mingit tahtmist seda teha. See lõputu talv tüütas ära. Ja ma ei ole ka just varajase ärkamisega, et kuhugi minna talvel pildistama ja korralik külmavares olen ma ka. Selline talveune tunne on ja siis ainult tahaks magada.Osaliselt seavad piirangud ka hobused. Kui ei ole ka trennipäevi, siis oma sõiduhobused tuleb ikka "ära teha". Olenevalt olukorrast 1-2 harva ka oli 3. Seega 1 hobusevaba päev ongi nädalas, mis reeglina kipub kuluma kodustele asjadele, mida muudel päevadel teha ei jõua.
 Et igal talvel mitte päris talveunne jääda ja oma halle ajurakke tegevuses hoida, olen püüdnud osa võtta erinevatest huvialastest koolitustest, mis ei ole seotud hobustega. Sellel aastal osutus valituks Andrus Noorhani Fotokool. Igati positiivne emotsioon!
 Kuna müüsin eelmisel aastal oma hobuse, et ennast varustada Canoni tippklassi teleobjektiiviga, siis otsustasin, et lähen nüüd proovima. Talv läbi vegeteeris ta fotokotis, tulles välja ainult kodutööde jaoks. Samasuguse objektiiviga ja Sigma analoogiga sain pildistada küll eelmisel aastal Soomes, aga oma on ikka oma.
  Tulemused, mis alles jätsin on siis nüüd teie ees.

                   Luigelahing

Üks väike asjalik linavästrik, kes ei suutnud kuidagi aru saada, mida see inimene seal kivi peal istub ja mingit  plõksuvat kobakat tema poole suunab:). Tegelikult oli neid seal vist 4 linnukest, aga katsu sa neil vahet teha. Igatahes nad ei kartnud. Kui veidi aega paigal rahulikult istuda, siis tulevad ka lähemale. 

 Minu lemmikpilt

(Kas ma näen niimoodi parem välja?)

 Hmm, ikka sa istud veel seal....

 MINA lähen nüüd ära...

Jägides neid linnukesi, siis tekkis peas üks plaan, aga sellest kunagi hiljem, kui see õnnestuma peaks.

Õhtune lennuring.

.

 Teel koju.

Kokkuvõtteks võib öelda, et katsetama peab veel palju, et saada seda tulemust, mida ise eesmärgiks olen seadnud. Aga mul on hea meel omada seda objektiivi, millest ma tegelikult ikka väga kaua olen unistanud. Vahepeal jõuti isegi uus mudel välja lasta, millest mul on ainult hea meel. Nüüd unistan uuest kaamerast :).

 Käsitööliinis olen Kanzashi lilli teinud sihtotstarbelise plaaniga, aga kuna tagused on alles teel minuni, siis pilte ei ole. Varrastel on smaragdroheline haapsalu sall, mille tegemist alustasin Tartus 3-e päevasel treenerite koolitusel käies. Muidu ilmselt oleks loengutes magama jäänud. No ei passi mul see ruumis istumine ja jutu kuulamine - teeb uniseks. 

 Ongi selleks korraks  kõik. 

Uute tegemisteni!

Kus on kevad??

Tahan mina teada...???? Ja ma arvan, et ainult mitte mina. Ära on tüüdanud see lumi ja külm. Terve talv on olnud üks pidev nohu. Mitte küll kolossaalne tatitõbi, aga nina on pidevalt just nii kinni, et toas hingata saab ainult tilkade abil. Värskes õhus saab ka ilma hakkama õnneks. Eks selle kinnise nina põhjustab küll ka pidev külmetamine tallis ja maneežis. Aga ikkagi tahan teada, kus on see kevad....

Oli asja eelmisel nädalal linnaliiklusesse. Tahtsin minna Karnaluksi ja mõtlesin läbi astuda ka RTO-st, mis iseenesest ei ole ju sealt väga kaugel. Kohale jõudes tabas mind üllatus, kui selgus, et RTO on ära kolinud eelmisel aastal juba! No ma ei ole ka ikka päris tükk aega seal ka käinud. Asuvad nüüd Punane 50. Et ma juba Lasnamäel olin, siis mõtlesin, et vaatan, kus nad asuvad. Ühtekomateist oli ka plaanis osta. Kohale jõudes tabas mind järgmine üllatus. Kui siiani olin saanud asjad hulgihinnaga, siis nüüd on nendel seal pood ja hinnad ainult mõni sent odavamad, kui Rocca poes. 

Linnaliiklusest tahtsin heietada teemal, et suunatuli.... Pole kunagi kartnud linnas sõita, aga nüüd väldin, kui võimalik. Ei ole sinna ka väga palju asja (õnneks). Kui alguses mõtlesin, et ma vist olen ainuke fossiil, kes veel suunatuld näitab, siis RTO-st tagasi tulles jõudis pärale ka tõdemus, et tegelikult ei ole sellest suunatule hoova lükkamisest mingit kasu, kui juba järgmisest teeaugust möödamanööverdades automaatika selle välja lükkab. Kogu tähelepanu läheb aukudest hoidumiseks, millal siis veel see aeg, et seda kangi uuesti sisse lükata....Lisaks ei saa ma aru, mida paganat nad teevad seal Ülemiste ristmikul....See liiklus on ikka kohutavalt sassi keeratud. 

Järvevana teel on kiiruspiirang 50km/h. No tegelikult ma päris aru ei saa, MIKS peab selline piirang olema seal, kus nad EI ehita? Tulin rahulikult 70-nega ja minust põrutas mööda auto (marki ei mäleta enam) no vähemalt 90-100-ga. Mööda sõites andis signaali ja kui ette keeras, siis pisteti aknast käsi välja ja näidati keskmist näppu. Ülejäänud kõik autod tulid ka nii umbes 70-nega. Mitte aru ei saa, mis selle põhjustas.

Aga tegelikult tahatsin ma üldse lilli näidata.

 Suures kevade igatsuses võtsin ette ja tegin ise veidi kevadet tuppa. Nimelt Kazashi lilli. 

Siin on patsikummid. 

Siin on prossid

Karikakra läbimõõt 5,5cm

Nartsiss (loodan, et ikka on nartsissi moodi?) u. 5 cm

  Kollane ülane (meenutab  rohkem ju ülast kui tulikat?) 4,5 cm läbimõõtu.

Selle lille südamesse sai teise elu elamiseks ema nööbikarbist leitud katkise kannaga klaasnööp, mis on pärit minu kunagiselt lapsepõlvekleidilt . Valguse ja päikese käes on seal näha ka väike sädelus, mida kaameraga püüda ei õnnestunud. Selle prossi jätan endale. 

 Siin kõik kolm prossi koos.

Juukselõksud

Sinilill.

Karikakar. 

Sellele "ajas näpud taha" 5-ne lapselaps. Sai ta ka ühe roosa patsikummi. No kuidas sa ütled, et ei saa, kui sa näed neid suuuuuuuuri silmi, kui ta hommikul nägi kokkupandud lilli. Tema juba ju magas,  kui ma neid tegin. 

Sellest "seltskonnast" on alles ainult see sinine. Kollane klamber koos valge- ja musta sisuga lilledega patsikummid reisisid ära Soome ja roosa lill on see, mille "ärandas" lapselaps.

Tegemisel on veel lilli. Lihtsalt pole mahti saanud kokku panna veel.

 Ma tõsiselt loodan, et minu panus on antud kevade tulekuks. Lihtsalt no niiiiiiiiii siiber on sellest talvest juba.
Aga kõigile, kes viitsisid selle heietuse läbi lugeda - päikest õue ja põue :).

Kirisokid

Jõulukingiks tehtud kirisokid sõbrale. 

Muster omalooming.

Varras 1,5. Lõng Maximast, silmi vardal 24, mustriosas ühel vardal 25. Soonik alustatud 22-ga. Jalale nr 46.

Endal on samast lõngast sokid tehtud vardaga nr 2,5 ja need sokid annavad sellist vati moodi kiudu välja :(. Veidi pettunud lõngas, ehkki sokid on pehmed. Eks näis, mis tagasiside tuleb peenema vardaga tehtud sokkide kohta.

Probleem

....on selline 

Leidisin netiavarustest mingi lahenduse, aga minu puhul see ei näi töötavat.... :(

Jälgijad/fännid on kadunud...... aga tahan neid tagasi.

Heegeldatud pits

Võtsin osa Isetegija koospitsitamisest .
 Alguse sai see pits tegelikult suvel, kui läksin Soome pildistama. Et laeva peal igav ei oleks, siis sai poest kaasa haaratud Soome keelne "Virkkaustöitä kotiin" nr.3. Meeldis seal üks motiividest linik, mis minu silmis hakkas elama hoopis laudlina  vahepitsina. Algselt jõululauale, aga selleks ajaks ta valmis ei saanud. Ei ole ta praegugi veel valmis vist, sest ma ei tea, kas jätta ta nii, või teen veel mõne motiivi juurde. Olen teda heegeldanud tasapisi, kui olen pidanud miskil põhjusel kuskil kedagi autos ootama. Lasin ta kergelt triikraua alt läbi ja sain ka mingi ettekujutuse, millisena ta võiks seal laudlina sees mägima hakata.

Motiivi suurus 17,5 cm X 17.5 cm. Pitsi pikkus umbes 122.5cm. 

Materjal Puppets Eldorado, (see, mida Säästukas müüs), konks 1,15.

Ma ei tea, kuhu kadusid blogist eelmise teema kommentaarid, sest mina neid siin blogi "sees" näen ja ei ole kustutanud.

Väike nokitsemine.

Sai käidud tegemas asju "veidi teistmoodi" käsitöösalongis TEEME TEISTMOODI.
Silma jäi see blogi juba eelmisel aastal mulle, kuna teeb koolitusi ka muul ajal, kui ainult nädalavahetusel või reede õhtuti. Aegajalt viskasin pilgu peale mis neil teoksil on ja millal. Nüüd jäi silma Kazashi õpituba, mille toimumisaeg mulle vägagi sobis.  Otsustasin osa võtta ja ei kahetse. Seltskond oli vahva ja tulemused prosside näol on sellised:

Sini-valge pross on  läbimõõdus 17x15 cm. Õie läbimõõt u. 7cm. No ei saa mina sellest helesinisest üle ega ümber. Kui on mingi riiete valimine, siis esimesena jääb silm ikka just sellisele sinisele pidama. Ja sobib mulle see sinine ka rohkem, kui mõni muu värv. Hetkel ideed puuduvad millise rõivaeseme juurde teda kanda. Pisike must kleit oleks ka arvestatav aksessuaar siia juurde, aga pole kleiti, ega kohtagi kuhu sellega minna :D 

 

Must fuksiaga on 15x12 cm. Õie läbimõõt u. 5 cm.

See pross on mõeldud mustale mütsile fuksiaroosa- mustaruudulise jope juurde. Mütsi ennast veel ei ole, ainult lõng ja idee on. Tagantjäreletark olles oleks pidanud suled ka roosad panema.Ei pannudki tähele, kas seal oli selles toonis sulgi ka. Nüüd tuleb vist valge müts teha, et suled ka ikka esile pääseksid. Kui ma selle ka ükskord valmis saan ja prossi külge panen, siis vist jääb ikka liiga edev...või mis?

Veidi lopergused ja täiuslikkusest kaugel, aga ise olen väga rahul. Sai väikest vaheldust igapäevaellu.

 Kodus on valdavalt sukavardad käes. Sokkide kudumine on veel täies hoos. Ja ega seda aega ei olegi päevas väga palju, mis käsitööle jääb. Mingi väsimus ja loidus on kallal, mis sööb ära igasuguse tahtmise midagi teha. 

Ootan kevadet!

Heegeldatud lumehelbed

Pole ammu midagi kirjutanud. Palju pole ka teinud. Aga midagi ikka. Võtsin osa Isetegijas lumehelveste tegemise ühisprojektist. Suure üllatusena "avastasin", et projekti tähtaeg lõpeb nüüd-varsti.

Pildil siis esimene ports lumehelbeid, millest väiksemad said omale kohad 2-l jõulukaardil ja suuremad läksid pakis kaasa, kui "Isiklik lumehang". Sihtkoht Hawaii :D . Kaartide jaoks heegeldasin ka need inglid. Helveste mustrid on pärit nii netiavarustest, ajaga kokku korjatud, kui ka raamatust "100 heegeldatud lumehelvest".Inglid pärit netiavarustest omapoolsete muudatustega. Tegin kokku 4 kaarti veidi erinevate inglitega. 2-e kaardi lumehelbed ja inglid läksid käiku ja posti nii kiiresti, et ei jõudnudki pilti teha.

Pealtvaade

Ülevaltvaade

Seestvaade

Ja põlemas.

Petab ära küll, mis?

Sees valgusallikaks led-teeküünal. Ja kodu leidsid need kaardid Eestis, Inglismaal, Hawail ja Soomes. Formaat 1 cm väiksem, kui A4. Lihtsalt ei mahtunud muudmoodi papile ära. Koos seisavad väikeste "kõrvakeste" abil mis said endale ka taskud esipoole siseküljele. "Tärgeldatud" PVA-ga. Osadele heegeldasin sisse hõbedase metallikniidi, osadele lisasin peale glitterliimi ja osadele PVA lahust, millesse oli segatud 3D glitterpuru. Peab möönma, et see puru päris kinni sinna jääda ei tahtnud. Loodan, et saajad nendega endale tuult ei lehvita, seega, ehk jääb mõni puru ka pikemalt pidama. 

Proovin neid nüüd lisada ka Isetegijas vastavasse albumisse :). Pole siiamaani veel aru aanud, kui suur see faili maht peab olema....

Päikest kõigile! Kevad ei ole enam kaugel!!

Häid Jõule ja Head Uut Aastat!

Parimat soovib Taive ja www.taivefoto.com

Pajalapakad

Panin ennast kirja Isetegija koostegemisse Asjakesi kööki. Oli plaan teha paar pajalappi. Vanaema ruudu tehnikas. Aga tüüpiliselt minule, hakkas see plaan elama oma elu. Milleks teha lihtsalt mingi lihtlabane ruudulapike, kui saab ka keerulisemalt asju ajada, eksju?? Et ainult ruudukesega võib ahjus ikkagi kätt põletada, tekkis idee teha midagi kindasarnast. Päris kinnast ma siiski ei teinud, sest tahtsin jääda ikkagi ruudu juurde. Ja ruudust sai ristkülik. Kaevasin oma lõngakastis ja leidsin 3-e kordse Raasiku villase valge, hästi tumesinise ja roosa. Kuna idee oli vaimusilmas olemas, asusin heegeldama. Milleks veel siis mingid arvutused või läbimõtlemine töö loogilisest käigust, ah? Kellele veel seda vaja on :D? Aluseks võtsin oma labakäe pikkuse ja panin umbes mingi x arvu silmuseid juurde. Muidu tundus kuidagi väike. Põhi valmis, asusin lappe heegeldama. Vanaema ruuduna ja värvigammale lähenesin loominguliselt. Tegin lapid valmis nii umbestäpselt sama laiad, kui põhi oli. Paar välimist ringi heegeldasin lihtsalt silmus silmuse kõrvale sambaid.
 Kui kokku hakkasin panema, siis selgus tõsiasi, et jah, oleks pidanud ikka lappidest alustama. Põhi sai liiga pikk. Aga kokku ma heegeldasin ja tulemus sai selline.

Pildil on veel "töötlemata" lapakas, sest kartsin, et ei jõua enne tähtaja kukkumist seda teha. No tegelikult ei meeldi mulle esitleda viimistlemata töid. Neljapäeval ei ole aega ja nädalavahetus kujuneb maratonpildistamiseks Ruilas.
 Aga siiski pesin selle pajalapaka puhtaks, sain  kuivaks ja aurutasin ka. See on ikka uskumatu, KUI must vesi sealt ühest asjast tuli :/. Mul on tallisokkide pesuvesi ka puhtam ja panen igakord ikka puhtad sokid jalga, mitte ei pese siis, kui juba nurgas  püsti seisavad.
 Pilte võrdluseks:

Vasakul siis pestud ja töödeldud ja paremal siis "toorik.

 Et vahepeal sai pilditöötlusega tegeletud, siis sai ootemomentidel ette võetud seekord 2 pajalapakat. Tütrele. 

Neid ei ole hetkel enam aega pesta ega pressida esitlemiseks, aga järgmisel nädalal teen ma selle ka ära.

Esimene sai küll rohkem roosa ja tütar põeb roosamaaniat, aga tema lapakatele lihtsalt ei jätkunud enam roosat niipalju. Järele jäi umbes poole kanamuna suurune kerajupike.

 Siin siis kõik 3 koos. Ema arvas, et sellest pole midagi, et esimesel vahe vahel on, kasutada saab ikka. Ise mõtlen, et ehk proovin midagi sinna äärde heegeldada, aga see tulevikumuusika :).

Eks nad vähe rohkem loppis on ,kui mulle meeldiks, aga eks ajaga muutuvad järgmised sirgemaks. Nüüd juba tean, kuidas paremini teha. Esimene vasikas läheb ju ikka aia taha :D.

  Ja nüüd nimest. Et miks "pajalapakas" ja mitte "pajalapp"?  Algul korra veel mõtlesin, et "pajalabakas". Pajalapp on reeglina selline, kuhu sa oma kätt sisse ei pane. Pajakinnas on labakinnas. Kuna ta päris kinnas ei ole ja päris lapp ka mitte siis saigi kokku "pajalapakas".

 Ideed juba keerlevad MILLISEID veel teha annab ja plaanin, aga selleks on vaja

 1.aega, et külastada lõngapoodi

 2. aega, et heegeldada.

Päikest!