Haapsalu rätik

See minu esimene rätik. Sall ootab pitsi külgeajamise järjekorras.
Et asi tundus alguses veidi keeruline, siis tegin kõvasti luuret. Ei meeldi mulle väiksed rätikud. Valituks sai Südamekirjaga rätt. Just om lihtsuse tõttu. Ja mis Haapsalu rätt või sall on ilma nuppudeta?
 Andmeid leidsin igasuguseid. Katchi blogist ja armastaja blogist ja Pipieri blogist. Ja Reesi blogis tundus see lausa hiiglaslik olema!
Valmis ta sai, ehkki pildistamise ajal on veel ülaäär üle tegemata. No vaja kiiresti ju eputama tulla. ;). Ja diivan oli ka lahti ja sai kohe ära kasutatud. Muidu venitamise ajal käib perekond kikivarvul mööda seina ääri ja telekat vaatab "nina-vastu-lina" meetodil.
Veidi olen siiski pettunud salli suuruses, oleks tahtnud veidi suuremat. Selleks on vaja ilmselt minu puhul puuvardaid, et saaks veidi lõdvemalt teha.
Andmed sellised siis :
Muster "Südamekirjaga rätt" Rätiraamatust
 Tehtud Addi Lace 3.0 metallringvarrastega.
Mõõdud 168cm X 84cm.
Kaalu ei oska öelda, aga 150 gr kerast on kasutatud pool umbes.
Lõng on 28/2 ja ostetud Mardilaadalt koos raamatuga. Hästi mõnus lõng. Pehme ja hoiab vormi. Pidavat Prantsuse päritolu olema.
 Küsisin veel müüjalt, et ei tea, kas ikka jätkub rätiku jaoks. Arvas, et nibi-nabin peaks välja tulema sõltuvalt mustrist. Kududes ei saanud kuidagi aru, et kuidas seda lõnga NII vähe läheb, kui raamat ütleb, et 150-200 gr rätiku kohta??? Mingil hetkel sain siis "valgustatud" - turgatas mõte pähe, et äkki käis jutt hoopis nelinurksest rätikust!! Kõigi loogikareeglite kohaselt siis peabki ju kolmnurksele poole vähem minema :).


Siin siis venituses. Nõelte all sain suht soliidse suuruse juba 176cm x 88cm kätte.

Siin siis nõeltelt maas.

Detail rätikust.

Huumorinurk on minu ema. Igakord, kui on mingi pärliteema näpu vahel, siis ma olen (või tütar on) "Artell Aega Küll". Kui koon, siis ta ei "kobise" ja kui tegin oma esimest rätikut, siis juba ütles, et "Vauuuuuu ilus on!" mis on minu ema puhul juba kiitus kõrgemal tasemel.
 No meeldivad need pitsilised rätikud, täitsa nakkus kohe...
Ja väike mõttepoeg või -tütar juba areneb järgmise mustri suunas.

Eesti elu

Nahad müügiks.

Müüa pargitud nahad. Mõõdud on võetud enam-vähem naha keskjoonelt ja võivad kõikuda umbes 10cm.

 Asuvad Saaremaal. Saatmine üle Eesti Eesti Postiga. Postikulu maksab ostja.

Info ja tellimine info@tikatalu.ee

või telefonil 53300769.

Olen ainult kuulutuse vahendaja.

1. METSSIGA
100x140cm
hind 100.- €

2.METSSIGA
100x140cm
hind 100.-€

3.METSSIGA
75X117cm
hind 100.-€

4. PÕDER
165x185cm
hind 140.-

5. PÕDER
120x147cm
hind 120.-

6.METSSIGA
ajab kõrva tagant karva
107x155cm
hind 100.-€

7.METSSIGA
100x150cm
100.-€

8.METSKITS
70x95cm
hind 80.-

9.METSSIGA
80x110cm
hind 80.-€

10.METSKITS
kõri katki
70x100cm
hind 80.-

11.HIRV

115x130cm

hind 120.-€

13.METSSIGA
95X140CM
100.-€

14.METSSIGA
75X105cm
80.-€

15.METSSIGA
100x145cm
hind 100.-€



Jänksi kemps.

Ja nii ongi, ehkki veider. Ja oleks siis, et kodujänksi oma veel.
 Tulin mina jää pealt pildistamast ja otsustasin tagasiteel põigata läbi koplis asuva kadakavõsa juurest. Lonkisin, või no mis lonkimiseks saab nimetada jää ja lumega kaetud pinnasel kakerdamist ja paaniliselt hoidumas kukkumast koos kaameraga kaelas ja muu varustusega seljas. Vahelduseks sai ka mõned klõpsud tehtud. Jõudsin vähe kindlamale pinnasele ja sain veidi julgemalt astuda. Nägin vaid ülelendavat ja omavahel jutustavat rongapaari. Ega ma mingeid loomi rohkem näha lootnudki, sest sellise müra peale (metsloomakõrvade jaoks eriti), mida teevad külmunud lumel astuvad inimjalad, jääb paigale vaid surnud loom :). Tahtsin näha jälgi ja lihtsalt teha tagasi minnes veidi suurem kaar. Jälgedest tuvastasin rebast, jänest ja hiiri. Võtsin ühed jänksi jäljed ette ja hakkasin mööda neid minema. Õigemini need jäljed läksid samas suunas, kuhu minulgi oli plaan minna. Õige pea tundus siiski, et see oli jänksile mingi kindlam rada, sest varsti oli jälgi rohkem, kui ainult ühe käigu omad.
 Liikusin edasi ja järsku püüdis pilku lühike jäljerida, mis suundus rajalt kõrvale ja siis tagasi. Ja selle jäljerea otsas oli "kemps" 4-5 pabulaga. Võib-olla oli seal lume sees neid veel :).

 Ja kohe tuli meelde Airi postitus Oskari teemal :).
Minu jaoks oli selline käitumine väga üllatav ühe metsjänese poolt, kellel ometi peaks olema ju suht savi, kuhu oma pabulad hoo pealt puistata.

Talv ja lumi

Mõned pildid eelmisest talvest.

 Vääna kandis tehtud pilt. Möödasõites vilksatas silmanurgast ja otsustasin proovida, mis välja tuleb, sest kohe paremal pool on traatvõrgust aed ja vasakule poole jäi väga ebamäärane lumehang ja koledad autorööpad. Ja ees servas on autotee. Päike oli selline mõnus ja madal. See on pilt mida vaatan ikka ja jälle ja mõtted liiguvad kuhugi eemale siit....

 Auto tahavaatepeeglise vaadates nägin fanastilist valgust. Tõmbasin auto kohe tee äärde. Õnneks on see suht hõreda liiklusega koht vähemalt sellisel kellaajal. Et valgus muutus tuhmimaks ja lumesadu tugevnes iga sekundiga, tuli tegutsega kiiresti. Et päikest täpselt puulatva saada, tuli visata tee peale kõhuli. Sain teha vist 3-4 kaadrit, kui lähenes auto. Nähes inimest keset teed pikali pidurdas ta kohe ja kargas autost välja. Selleks ajaks olin ma ka ennast koos kaameraga püsti ajanud. Meesterahvas hingas kergendatult, kui nägi, et olen terve ja ühes tükis :). Ehkki vist jäi ikkagi kahtlema minu terves mõistuses, kui selgitasin, et pildistasin lund ja päikest. Ja selleks momendiks, kui sain pildistamisasendist püsti ja vaatasin uuesti puu poole, oli kõik see valgus ja lumm juba kadunud. 

Panoraam (vist)5 fotost (arvutis on ainult aasta tagasi kokku pandud väike fail, originaalid on kuskil plaadil). Kujutage seda ette suurelt seina peal ;). See pisike pildike ei anna tegelikult edasi seda tõelist ilu, mis tuleb välja alles alates vähemalt nii meetri-pooleteise pikkuselt fotolt.

Häid Jõule!

Mardilaat

Sai ka ikkagi käidud. Ehkki algselt otsustasin, et vist ikka ei lähe. Rahakotile oli see muidugi põnts rätikuraamatu näol, aga seda positiivet laksu rahasse ümber panna ei anna. Eriti pärast Airiga suhtlemist. Aitäh sulle, et olemas oled :).
Tahtsin ammu juba oma mantlit ühe prossiga kaunistada ja on valmis ka vilditud roositoorik. Aga millegipärast pole asjadel kombeks ise valmis saada ja ise olen olnud pikemalt emotsionaalselt piisavalt pikali, et midagi ette tahta võtta. Ja nii ta ongi seisnud. Jalutades Mardilaadal ja ringi vaadates otsustasin ühineda helmetikandi töötoaga. Ja ei kahetse. Istusin seal vist 3 tundi, et endale prossi meisterdada. Ajataju kadus ikka päris ära vahepeal. Algul ei olnudki mingit ideed. Sain oma vilditüki ja vaatasin pakutavaid helmeid. Teise lapi peale pärleid ladudes hakkas arenema mingi ideekesekene. Valisin valged läbikumavad pulgad ja läbipaistvad valge sisuga helmed. Plaanisin kasutada ka täitsa valgeid helmeid, aga nendest loobusin lõpuks.
  Ajasin niidi nõela taha ja hakkasin tikkima. Tikkimine ei ole võõras, aga pole seda lihtsalt väga kaua teinud ja pärlitega üldse mitte. Kui töö oli umbes poole peal jäi selja taha üks daam. Vaatas tükk aega ja läks ära. Veidi aja pärast oli tagasi ja vaatas uuesti. Vahepeal oli teisele poole lauda istet võtnud tütarlaps, kes küsis töötoa läbiviijate käest "samasuguse ornamendi mustrit" ja viitas minu poole. Mida anda polnud, oli muster, sest see oli ju ainult häguselt minu peas :). Lõpuks maandus minu kõrvale sama daam, kes oli mitu korda ära läinud ja tagasi tulnud, imetledes minul valmivat prossi. Ja asus ka pusima. Ja neid, kes seisma ja vaatama jäid oli ikka päris mitmeid. Hakka või arvama, et oskangi midagi ilusat teha, mis teistele ka meeldib ;).
 Minu pross hakkas valmis saama. Mis ei sobinud, oli pakutav prossinõel, mis jäi ilmselgelt lühikeseks, et piisavalt toetada minu üsna suurt prossi. Kiire käik Helmehaldjasse ja naasin veidi pikema prossinõelaga. Prossi tagumise külje ühendasin sämppistes esipoolega (no ma loodan, et nii oli selle piste nimi). Siis vaatasin, et servast jääb veel ruumi. Uuesti niit ja nõel koos pärlitega kätte ja täitsin viimase rea, tikkides kahe kihi vahelt.
 Kokkuvõtteks jäin tulemusega rahule. Millega rahule ei jäänud, on pildikvaliteet. Tehtud kodus välguga nii printeri peal, kui riidepuul. No EI TULE see värvide mäng nii esile, nagu tegelikult on. Ilmselgelt pean õppima pildistama ;).

Siin siis mantli külge kinnitatuna.

Ütleme nii, et prefektsuse ja täpsusega ta ei hiilga ja see häirib mind veidi, aga vähemalt tean, kuidas järgmist teha teistmoodi. Kodus saab ju kasutada abivahendeid, mida seal võtta polnud, et vajalikku täpsust saavutada.

Ja rätikuraamatust sain mustrijupi, mis läheb minu vesti sisse. Siiani otsisin, aga ei leidnud seda, mis oleks teinud selle VOH efekti. Ja endal ei olnud ka inspiratsiooni mustrit hakata kokku panema. Nüüd peab veel leidma uuesti raha vesti lõnga jaoks. See, mis algselt oli planeeritud, jäi Mardilaadale. :).

Kui tegin eelviimast ringi, siis möödaminnes pisteti nina alla purk "heade nõuannetega". Kerisin selle lahti ja seal seisis

"Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest!"

Miks ainult need mäed vahel NIIIII paganama kõrged peavad olema.....?

Jänksi "dresseerimine".

Ehk kuidas mina jänest pildistasin.
 Kes meist poleks unistanud dresseeritud koerast või vaadanud pilte, kuidas jänksid hüppavad üle tõkete. Tahaks ka endale sellist, onju!
 Näe! Tere jänks, kuidas sinul kuulekusega on?? Teeme proovi...

Jänks, peida end!

 Jänks, näita end!

Jänks, nüüd lama!

Tubliiiiiii!!! 

 

 Jänks, püsti!

 Jänks, ringuta!

 Jänks, istu!

VÄGA HEA!!

 Jänks, vabalt!

Tubli olid!!

Tegelikkuses elu ikka nii "lill" ei olnud..

Mul on Saaremaal koht, kus käin paar korda aastas pildistamas ja ennast "laadimas" . Koha nimeks on TIKA TALU . Üks ütlemata mõnus koht omaette olemiseks ja elu üle järele mõtlemiseks.

 Lõpetasin oma fotosessiooni mereäärses koplis ja roostikus resideeruvast hobusekarjast. Korjasin oma "koli" (mis koosnes fotokotist, statiivist, lapilisest jakist ja värskavee pudelist) kokku ja riputasin selga ning kaamera kaela. Päike oli juba üsna madalal ja kuna varsad ei olnud isegi seda nägu, et plaaniksid mingit "äkšenit" loojuva päikese kumas korraldama hakata, (no oleks ju ikka võinud, tasuks nende tundide eest, mis ma nende vahel roomasin ja üritasin samastuda :) ) siis asutasin ennast kodu poole minema. Midagi erilist ma enam pildistada ei lootnud, sest ees oleva objektiivi jaoks hakkas asi pimedaks kiskuma.
Tulin siis mina kobusekoplis mööda "teed" roostiku vahelt välja ja......jäin seisma. Ei käinud ma esimest korda seda rada, aga seekord miski oli teisiti. Misasi, ma kohe aru ei saanud, aga midagi oli. Seisin ja arutlesin endamisi. Riides olin nagu tavaliselt ikka pildistamas käies, oma lapilistes riietes, noh need rohelisekirjud sõjaväe riided, millele õnnestus sel aastal hankida ka samasugune müts. Seega, suht varjatud, kui ei liigu.
 Hakkasin jälgima ümbrust ja teerada, mida mööda olin plaaninud minna. Kivi oli ikka samal kohal, samuti hommikune hobusepabula hunnik. Aga mis asi oli SEE MISKI, mis pani mind liikumatult seisma.....?? Ja siis mu silmad "avanesid", ei ma ei hakanud järsku ei jumalat uskuma, ega jehoovatunnistajaks.  SEE MISKI oli jänks, kes kükitas tee peal ja ilmselt pidas aru, et misasi see oli mis liikus ja enam ei liigu. Olime mõlemad paigal, lootes teist ära petta..:).
 Pidasin veidi aru ja laskusin siis aegluubis kõhuli. Peaaegu olematu tuul oli minu poole. Oli elus esimene kord näha selliselt tardunud jänest nii umbes 20 meetri pealt. Üldse näha jänest looduses nii lähedalt, kes kohe plagama ei pistnud. Pildistada ma ei lootnudki, sest jänksi suurus ja kaugus töötasid minu kahjuks. Rääkimata valgustingimustest.
  Hakkasin roomama lähemale. Fotokott seljas ja statiiv rippumas, noh vähemal püstises olekus ta tegi seda, koti küljes ja kaamera käes. Jänks jõllitamas näkku. Sain nii umbes 3 m lähemale. Jänks oli tardnud olekus oma kohal. Mõtlesin tuntud vanasõnale "parem varblane peos, kui tuvi katusel" ja tegin mõned võtted, ühtlasi kruvisin paika ka vajalikud kaamera parameetrid, hinges lootus, midagigi saada. Pildil jänest väga näha polnud, küll aga ilutses sõnnikuhunnik...
 Roomasin veel lähemale ja tegin veel mõned kaadrid kükitavast ja mediteerivast jänesest. Tema ikka mind jõllitades. Siis hakkas liigutama nii, nagu piltidel näha on. Ilmselgelt ei näinud ta minus ohtu ja mul mul oli ütlemata hea meel selle üle, et suutsin nii ettevaatlikule ja kiirele loomale kahtlust äratamata nii lähedale saada. Ma nüüd vaimusilmas muidugi kuulen tõsiste proffide, kes oskavad kotka silmast makrovõtteid teha,  hirnuvat naeru, juhul, kui nad peaksidki mingi valemiga seda lugu lugema sattuma, kuid minul hing värises sees.
Tasakesi nihkusin lähemale ja tegin pilti. Lõpuks hakkas jänksile asi kahtlasena tunduma ja kalpsas veidi kaugemale. Ei, ta ei põgenenud, vaid lihtsalt kalpsas sellest kummalisest kuhilast, mis talle järjest lähemale nihkus, mõne meetri kaugemale, aga võib-olla oli see ka juhus, sest seal kaugemal näkitses ta jälle mõne lible. Pidasin plaani, kas üritada talle järgneda ja proovida mõned paremad kaadrid saada, lootes välja jätta sedasama pabulahunnikut. Olin seal kõhuli olnud või roomanud umbes 20 minutit. Siis vajus statiiv vaikse kolksuga vastu kivi. Tardusin. Jänks seisatas korra, vaatas minu poole ja siis asutas ennast minekule. Sellise rahuliku ja mõtliku kalps- kalps sammuga. Lohutasin ennast mõttega, et ta ehk ei tajunudki et inimene seal oli,  vaid lihtsalt läks oma jäneseasju teise kohta ajama.
 Kui ta kadunud oli, tõusin püsti. Hinges oli hea meel jänksist ja piltidest, mis olin saanud.
  Tagasiteel nägin veel ühte jänest. Olin oma mõtteis ikka veel eelmise jänese ja läbielatu juures, kui peaaegu minu jalge eest pani punuma teine  jänks. Juba see, et ma nii lähedale sain, oli elamus omaette. Püüdsin liikuda vaikselt ja ilmselt ka minu riietus oli piisavalt varjuv, mis oligi eesmärk. Eriti hea meel oli mul mütsi üle, sest siiani käisin palja peaga, mis kindlasti reetis, et inimesega tegu. Miks ma nii arvan, oli juhtum sokupoisiga, aga sellest pildimaterjali ei saanud.
 Pildid, peale esimese (see on 25 %) , on kõik lõigatud vähemalt 50% ja töödeldud taluvuse piirini. Minu kodulehelt neid ei leia, sest see ei ole SEE kvaliteet, mida enda jaoks olen paika pannud, et oma galeriis avalikustada. Aga enda emotsioon on ......ei oskagi kirjedada.  Ja kas peabki alati saama teistest paremaid kaadreid, et hinges "helisema" hakkaks.... Ja kust läheb, see hea ja halva kaadri piir ja kes need paika on pannud.....

Pärliussi muster

Pole ammu postitanud, elu on jube kiire :) (töötu inimene nagu ma olen;) ).

Et seda natukene kompenseerida, siis panen siia endatehtud "pärliussi" mustri.

Luban kasutada, aga tulemuste riputamisel netti siis paluks ka lahkelt viidata :)

Pilt on klikitav, aga siiski ei oska ma panna teda siia originaalsuuruses. Ehk on abiks seegi.

Minu tehtud kaelakee ja kõrvarõngad on siin pildil. Tootefoto pildistamisel olen tume kui öö, ja seega pilt veidi kollakam, kui võiks olla.

 Kasutasin Colibry helerohelisi läikivaid ja läbikumavaid valgeid seemnehelmeid ja nr 20 heegelniiti. Kostüüm oli ka roheline, mille juurde tehtud said. Nikerdamist oli palju, aga keegi ei käsi õhtul hilja ja keset ööd lisaks veel seemnehelmeid niidile ajada. Colibry "kvaliteet" on nagu on ja sorteerimist oli üksjagu, eriti rohelistel. Valged on üllatavalt ühtlased isegi.  

Muster ja kaelakee valmisid eelmise aasta kevadel.